Kiri efeslastele 6:21-24

Et teiegi saaksite teada, kuidas mu käsi käib ja mida ma teen,
siis jutustab seda teile Tühhikos, armas vend ja ustav abiline Issandas. Ma saadan tema teie juurde just sellepärast, et te saaksite
teada, kuidas on lugu meiega, ja et ta julgustaks teie südameid. Rahu vendadele ja armastust koos usuga Jumalalt Isalt ja
Issandalt Jeesuselt Kristuselt! Arm olgu nende kõikidega, kes armastavad meie Issandat Jeesust
Kristust kadumatuses!

Pauluse kirjad ei ole kuidagi elust ja reaalsusest lahus olevad kunstilised üllitised. Need on Jumala Vaimu poolt inspireeritud suhtlus ,keset eluolukordi. Paulus oli vangistuses ja kogudus oli tegemas oma samme Kristuse kasvamises. Need kirjad on mõneti nagu meie mõistes Skype'i või Facebooki vestlus. Efesose kogudus vajas juhatust, õpetust ja julgustust. Samas nägi Paulus olulisena ka seda, et efeslased teaksid kuidas temal ja ta abilistel läheb.

Meie elu on loodud jagamisena. jagamata isekas elu on üks vaene elu.Kogudus on üks paik, kus me jagame iseennast üksteisega ja sellest sünnib kasvamine, rikkus ja julgustus.

Traditsiooniliselt soovib Paulus kirja lõpus armu ja rahu. See on, mida me kõik vajame – rahu inimetega, rahu Jumalaga, rahu iseendaga ning üle kõige selle Jumala armu. Kord, kui Paulus kurtis Jumalale oma „vaiast tema ihus“, kostis Jumal: „Sulle saab küllalt minu armust!“ Nii on see ka meiega. Armastades Jumalat olme me avanud oma elu kõige rikkamale, kõige armastavamale ja kõige võimsamale isikule. Tema igatsus on täita Sinu ja minu elu armu ja rahuga. Külluslikult.

Sellega lõppeb efesose kiri.