"Sinu Sõna on mu jalale lambiks" Psalm 119

See blogi on mõeldud koos Piibli lugemiseks ja loetu üle mõtisklemiseks. Püüan igal päeval lisada ühe lühikese piibliteksti koos väikeste kommentaaridega. Esimeseks Piibli raamatuks, mida saame koos uurida on Pauluse kiri efeslastele.

neljapäev, 23. oktoober 2014

Kiri efeslastele 5:31-33

Seepärast jätab mees maha oma isa ja ema ning hoiab oma
naise poole, ja need kaks saavad üheks.” See saladus on suur: ma räägin Kristusest ja kogudusest. Igal juhul armastagu ka igaüks teie seast oma naist nii nagu
iseennast, aga naine kartku meest!

Lähedaseim suhe

Traditsiooniline (mul on kahju, et tänapäeval peab kasutama sellist lisasõna) perekond sisaldab kõige lähedasemaid ja intiimsemaid suhteid. See suhe ei ole ühekordne füüsilne kontakt, distantsilt flirtimine või mingi regulaarsusega koos veedetud ööd või päevad. Mehe ja naise suhe abielus on enda äraandmine üksteisele. Samm „jätta maha“ ema ja isa on osa sellest üheks saamisest. Loomulikult pole see oma vanemate hülgamine või nendest mitte hoolimine, vaid üks prioriteetide ringijärjestamine. Enam ei ole ema ega isa sõna see, mis on inimsuhetes prioriteetne, vaid nüüd on seda abikaasa tahe ja sõna. Dominantsed vanemad ei taha sellega leppida ja osadel meestel on seda otsust enda sees raske teha. Kuid see on Jumala poolt seatud muster, millega kaasneb Tema õnnistus ja arm. Ja taas võtab Paulus abielusuhte kokku mõttega, et mehe osa oma kogu oma olemusega armastada naist ning naise osa on võtta meest perekonna autoriteedina.

Paulus astub aga siingi kaugemale ja toob esile selle, miks ta üldse perekonnast räägib. Piibel ei ole perekonna õpik (kuigi seal on väga palju alustrajavat perekonna toimimise printsiipide kohta). Paulus räägib mehe ja naise vahelisest suhtest, et aidata meil mõista koguduse ja Kristuse suhet. Seda paralleeli annab mõista kaheti. Nii nagu mees jätab maha oma vanemad ja hoiab naise poole, nii on Kristus tulnud taevasest kodust ja „jätnud maha“ Isa (kuigi Isa Jeesuse ju saatis) ning tulnud ja hoidnud meie („Kristuse pruut“) poole. Ta jättis oma taevase au, et meid iseenesele osta. Isa ja ema maha jätmist võime vaadelda aga ka meie poolt. Nimelt ei saa me vastu võtta Jeesuse kutset, saada Tema pruudiks, muul moel, kui me peame jätma maha selle maailma ja oma endise elu.


Ühtegi sügavat suhet ei ole ilma ohvriteta. Kuid need ohvrid tunduvad tühisuste tühisusena selle suhte väärtuse ja kvaliteedi kõrval.  

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar