Kiri efeslastele 5:21-23

Alistuge üksteisele Kristuse kartuses, naised oma meestele otsekui Issandale, sest mees on naise pea, nagu Kristus on koguduse pea, olles ise
ihu päästja.

Alistuge? See tundub ju kaotusena.

Alistumine pole just populaarseim sõna kaasaegses edu- ja naudingutepõhises ühiskonnas. Eesti jalgpalli meeskond on harjunud alistuma, kuid mitte vabatahtlikult. Teised on lihtsalt neist reeglina tugevamad. Aga vabatahtlikult? Loobuda oma mingitest privileegidest, positsioonist, eneseõigusest, hästi arenenud egost?

Igat liiki alistumine on vanale loomusele valus. Kuigi tänases tekstis on juttu vaid naiste alistumiset meestele, on tegu lõiguga, kus on käsitletud kolmetasandelist alistumisest – naised meestele, lapsed vanematele ja orjad (töövõtjad) isandatele (tööandjatele). Kui vaadata Uut Testamenti laiemalt, siis on väga selgelt esile toodud, et kristlase roll on alistuda tsiviilautoriteedile, Jumala autoriteedile ja ka koguduslikule autoriteedile.

Inimene tahaks oma olemuses olla „vaba kui lind“. Ta ei taha väga ennast allutada kuhugi ega kellegi alla. Mõni kange mees ütleb, et Tema on ise oma õnne sepp ja tema küll Jumalat orjama ei hakka. Teine ütleb, et mina ei allu siin maa peal kellelegi, mina allun ainult otse Jumalale. Piibli järgi ei ole sellist asja olemas. Kui Sa lõikad ennast lahti perekondlike, tsiviil- või koguduslike autoriteetide alluvusest, astud Sa Jumala tahte vastu.

Nii on inimese eluteel ehitatud üks alluvuse ja alistumise redel. Laps sünnib perekonda, kus ta alistub vanemate tahtele, kuni ta saab täisealiseks. Lasteaeda astudes alistub ta kasvatajatele, koolis õpetajale, ülikoolis õppejõule, liikluses liikluseeskirjadele ja politseile ja tööl oma tööandjale. Kõige selle keskel on aga alistumine Jumalale, kes on üle iga valitsuse ja pea.

Me võime võtta seda kui hirmsat koormat. „Küll see elu on raske, pean aga alistuma ja alistuma!“ Kuid teisalt saame me seda teksti võtta kui Jumala armastuse juhtnööri. Jumal on loonud teatud asjad toimima ja teatud asju eirates ei saa Jumal meid lihtsalt õnnistada. Kui naine otsustab, et mees on nii tossike, et mina küll tal ei lase midagi otsustada, siis on see valik. Kuid sel valikul ei ole Jumala õnnistust. Kui inimene otsustab, et see riik on nii nõme ja ebameeldiv, et mina küll sellele riigile maksu ei maksa. Siis on see valik, millel ei ole Jumala õnnistust.

Alistumine on kaotus vanale inimesele, kuid uuele loodule on see võit. Olles valmis alistuma, anname me võimaluse Jeesusel kui võitjal meie elus esile tulla.

„Kes oma elu leiab, kaotab selle, ja kes oma elu kaotab minu pärast, leiab selle.“ Mt 10:39