Kiri efeslastele 6:1-4

Lapsed, olge kuulekad oma vanemaile Issandas, sest see on õige! „Austa oma isa ja ema,” see on esimene käsusõna tõotusega, „et su käsi käiks hästi ja sa elaksid kaua maa peal!” Ja teie, isad, ärge ärritage oma lapsi vihale, vaid kasvatage
neid juhatamise ja manitsemisega Issanda tahte järgi!

Naised alistuge meestele, mehed armastage oma naisi nagu Kristus kogudust, lapsed olge kuulekad oma vanemadele...? Kas nendel üleskutsetel on midagi öelda 21. sajandi inimestele?

Moed muutuvad, hoiakud muutuvad, kuid Jumala Sõna on see püsib ka siis, kui kõik hävib. Ja ega inimese põhiolemus- ja vajadused ka nii väga palju ei muutu. See, mida Jumal saab õnnistada ja mida mitte, see ei muutu. See, mida Jumal on tõotanud, see ei muutu. Inimene on läbi aegade vajanud olla armastatud ja hoitud. Meid on nii loodud.

Loetud kirjakohas (Paulus viitab siin kümnele käsule) on Jumal tõotanud õnnistada lapsi, kes austavad oma isa ja ema. Kuigi edasisel ei ole otseselt Jumala tõotust, ei ole sugugi vähemtähtis see, mida öeldakse vanematele: „Teie, isad, ärge ärritage oma lapsi vihale, vaid kasvatage neid juhatamise ja manitsemisega Issanda tahte järgi!“

Oma väikese praktika juures võin öelda, et laste kasvatamine on kõige suurem väljakutse ja vastutus inimese elus. Mitte globaalsed äriprojektid, mitte suursugune ja sügav kunst, mitte lõputu enesearendamine ja karjäär, mitte miljonid inimesed kusagil mujal, vaid meie endi lapsed on elu olulisim varandus ja koht kuhu investeerida ning keda juhatada (jüngerdada).

Lihtne on jõulisi raame kehtestada, lihtne on ilma lapse südamest huvitumatagi keelata ja käskida, lihtne on laps puuri panna, lihtne on laps emotsionaalselt endast välja viia ja hiljem teda karistada tegude või sõnade eest, mis sealt välja kasvasid.

Palju keerulisem on olla tundlik. Olla juht, kelles lapsed näevad põhjust järgimiseks. Ei ole kerge olla samaaegselt piiraja ja innustaja. Motiveerija ja mõistja. Olla aegajalt ka ebapopulaarsete otsuste tegija, kelles olev armastus paneb lapsi unustama nende jaoks ebaõiglastena tundunud otsused ja meenutama hoolimist ja soojust.

Lihtne on meestel oodata, et naised neid aktsepteeriksid juhtidena. Lihtne on naistel oodata, et mehed armastaksid neid enam. Lihtne on vanematel oodata, et lapsed neid austaksid ....

Keerulisem on otsustada mehena, et sõltumata sellest, mida ma näen ja kogen, tahan ma oma naist armastada ja panna teda tundma imetletuna. Sõltumata sellest, kui ükskõikne mu mees mulle ka ei tunduks, tahan ma teda teenida ja ümmardada. Sõltumata sellest, kuidas käituvad ja reageerivad minu teismelised lapsed, tahan ma vanemana neid armastada, hellitada ning panna tundma, et nad on kõige olulisemad inimesed maa peal, keda armastatakse sellistena, nagu nad on. Ma keeldun vingumast ja virisemast. Ma keeldun teisest halvasti rääkimast ja solvavaid nalju tegemast. Ma otsustan hoida ja hoolida. Nii me muudamegi maailma. Ikka alustades iseenesest.