Kiri efeslastele 4:17-18

Ma ütlen seda nüüd ja tunnistan Issandas, et keegi teist ei 
elaks enam nii, nagu paganad elavad oma tühises meeles, olles oma mõtlemisega sattunud pimedusse ning võõrdunud Jumala
elust neis oleva teadmatuse ja südame paadumuse tõttu.

Kas ja mille poolest erineb kristlane mittekristlasest?

Inimesi ja konkreetseid lugusid on tohutult erinevaid. On väga häid ja moraalseid inimesi, kelle elu päästmisele tulles väliselt peaaegu et ei muutugi. Nad olid juba enne kristlaseks saamist näiteks karsklased, et suitsetanud, ei rikkunud abielu ega roppendanud ning olid lihtsalt imetoredad inimesed. Teised on elanud meeletut patuelu – alkohoolikud, hooraajad, narkomaanid, kurjategijad... ja päästmisele tulles on jäänud kõik see seljataha. Ja on ka lugusid pahedes elavatest inimestest, kes on saanud kristlaseks ja ei ole hetkega muutunud, vaid nende sees on alguse saanud üks teekond, millel on nii tõuse kui mõõnasid.

Meie igavese saatuse kriteeriumiks ei ole see, kas me oleme hea inimene või mitte. Meie Jumala lapseks olemise aluseks on see, kas meie elus on Jeesus, kui isiklik Päästja. Päästmist vajab nii moraalne ja hea inimene kui paadunud pätt.

Päästmisega muutub aga inimese sisemuses midagi olemuslikult. Uus Loodu meis omab tahet, võimet ja igatsust olla juhatatud ja kõnetatud Püha Vaimu poolt. Pimedus (see maailm) paadutab südant ka kõige parematel inimestel. See paadumine ei pruugi väljenduda alati meie igapäevases avalikus käitumises, kuid see paadumine on Jumala sügava olemuse vastu. Paulus kirjutab roomlastele, et meie liha (ka kõige parema inimese) võitleb vaimu (Jumala) vastu. Lähemal tutvumisel Sa avastad, et see imearmas inimene ei suuda haakuda millegagi, mis on vaimulik. Miski osa Temas on otsekui surnud. Päästetud ja Püha Vaimuga täidetud inimene võib olla aegajalt ekslik, kuid tal on süda, mis januneb pühaduse, õiguse ja Jumala tahte järele.

Inimene, kelles ei ole Jumala Vaimu ja Jumala Sõna, on võõrdunud Jumalast. Tema jaoks on see „sõna ristist“ narrrus ja tobedus. Kui Sa oled aga kokku saanud Jumalaga, siis on see sinu jaoks midagi kõige kallimat ja olulisemat. See on Jumala vägi.

Seega on muutus kristlaseks saades olemuslik ja sisemine, kuid Paulus toob väga selgelt esile, et see toob kaasa ka välise muudatuse Sinu kõnes, Sinu mõtetes, hoiakutes ja tegudes. Paulus kutsub üles, mitte raiskama oma elu tühisusele ning mitte võõrduma Jumalast, lastes pimedusel kujundada oma elu.