Kiri efeslastele 6:21-24

Et teiegi saaksite teada, kuidas mu käsi käib ja mida ma teen,
siis jutustab seda teile Tühhikos, armas vend ja ustav abiline Issandas. Ma saadan tema teie juurde just sellepärast, et te saaksite
teada, kuidas on lugu meiega, ja et ta julgustaks teie südameid. Rahu vendadele ja armastust koos usuga Jumalalt Isalt ja
Issandalt Jeesuselt Kristuselt! Arm olgu nende kõikidega, kes armastavad meie Issandat Jeesust
Kristust kadumatuses!

Pauluse kirjad ei ole kuidagi elust ja reaalsusest lahus olevad kunstilised üllitised. Need on Jumala Vaimu poolt inspireeritud suhtlus ,keset eluolukordi. Paulus oli vangistuses ja kogudus oli tegemas oma samme Kristuse kasvamises. Need kirjad on mõneti nagu meie mõistes Skype'i või Facebooki vestlus. Efesose kogudus vajas juhatust, õpetust ja julgustust. Samas nägi Paulus olulisena ka seda, et efeslased teaksid kuidas temal ja ta abilistel läheb.

Meie elu on loodud jagamisena. jagamata isekas elu on üks vaene elu.Kogudus on üks paik, kus me jagame iseennast üksteisega ja sellest sünnib kasvamine, rikkus ja julgustus.

Traditsiooniliselt soovib Paulus kirja lõpus armu ja rahu. See on, mida me kõik vajame – rahu inimetega, rahu Jumalaga, rahu iseendaga ning üle kõige selle Jumala armu. Kord, kui Paulus kurtis Jumalale oma „vaiast tema ihus“, kostis Jumal: „Sulle saab küllalt minu armust!“ Nii on see ka meiega. Armastades Jumalat olme me avanud oma elu kõige rikkamale, kõige armastavamale ja kõige võimsamale isikule. Tema igatsus on täita Sinu ja minu elu armu ja rahuga. Külluslikult.

Sellega lõppeb efesose kiri.  

Kiri efeslastele 6:18-20

Ja palve ja anumisega palvetage igal ajal Vaimus ning selleks
valvake kogu püsivusega ja eestpalvetega kõigi pühade eest ja minugi eest, et mulle antaks arukust, kui ma avan suu,
julgelt teada anda evangeeliumi saladust, mille käskjalana ma olengi ahelais, et ma selles julgust saades
hakkaksin rääkima nii, nagu ma pean.

Paulus on kirjutamas efeslastele vaimulikust sõjapidamisest ja Jumala sõjavarustusest. Ta ei tee seda kui teoreetik, vaid ta teeb seda kui vang, kes on selles vaimulikus sõjapidamises evangeeliumi kuulutamise pärast pekstud ja vangistatud. Ja see lisab tema igale sõnadele erilise kaalu. Ta ütleb: „Ärge võidelge olukordadega, ärge võidelge inimestega, sest sõda on vaimne. Taevaalused kurjuse jõud on need, kelle vastu me võitleme ja nende vastu ei saa oma rusikate või intellekti või tagasitegemistega!“ Ja seda ei kirjuta keegi lõunamaa puhkuselt hotelli sviidist, vaid mees, kes on ise inimeste tagakiusu, peksmise ja vangistuse sees.

Rääkides vaimulikust sõjavarustusest, tõi Paulus esile tõevöö, õiguse soomusrüü, evangeeliumi kuulutamise kingad, usukilbi, päästekiivri ja vaimumõõga. Tänases tekstis toob ta esile aga selle, mis on kõige selle relvastuse ja sõjapidamise alus – see on palve. Me võime olla andekad, me võime olla hea karakteriga, karismaatilised, targad, innukad..., kuid kui meie elu ja tegemiste nurgakivi ei ole palve, siis me oleme kaotajad. Varem või hiljem. Sellepärast käib just palve üle selline lahing. Oled Sa tähele pannud, et mitmeid usuga seotud asju on väga kerge ja mugav teha, kuid kui Vaim juhib Sind palvesse, siis tuleb esile sada asja, miks seda mitte teha. Siis hakkab midagi valutama või helistab keegi, kes pole kunagi varem helistanud või meenub asi, mida Sa oled pidanud mitu aastat juba ära tegema. See on vaimne võitlus, et Sa ei kasutaks kõige võimsamat relva, mis meie kätte on antud ja mis hoiab koos tegelikult kogu muu sõjavarustuse. Meie vaenlane on suurem kui meie, kuid palves ja vaimuliku sõjavarustusega ennast riietades saab meie elus võidutseda Tema, kes on saatana alistanud ja kelle nime ees alistub iga võim ja meelevald. Tänu Jeesus võidu eest!

Kiri efeslastele 6:14-17

Seiske nüüd ja teie niuded olgu vöötatud tõega ja teil olgu
seljas õiguse soomusrüü ja teie jalgades olgu valmidus minna kuulutama rõõmusõnumit
rahust! Kõigepealt aga võtke kätte usukilp, millega te võite kustutada
kõik kurja põlevad nooled! Võtke ka päästekiiver ja vaimumõõk, see on Jumala sõna!

Ma ei tea, kas see on Sulle üllatus, aga Sa oled loodud võitjaks. Kuidas? Jeesus võitis saatana 2000 a tagasi. Kuid miks on saatanal täna nii palju meelevalda? Sest inimesed ei kasuta seda võitu oma elus. Ükski inimene ei võida vaimulikus sõjapidamises ilma Jeesuseta. Saatanal on tuhandete aastate pikkune praktika inimeste petmises ja hävitamises. Jeesus tühistas ja purustas saatana töö, kuid selle võidu ilmnemine inimese elus ei ole automaatne. Nii nagu ei saa inimesed automaatselt päästetud, kuigi Jeesus on surnud kõigi inimeste pattude eest.

Meie oleme need, kes peavad astuma „jooksurajale“. Jeesus ei jookse meie eest, kuid Ta tahab joosta meie SEES. Maailmarekordi omanik jookseb Sinu sees ja Sa oled võitja, kuid Sina pead tulema rajale ja jooksma lõpuni. Nii nagu pesumasin on loodud edukalt pesu pesema, ei pese ta ühtegi sokikestki, kui teda sisse ei lülitata, õiget programmi ei valita ning tööle ei panda.

Paulus kirjutab, mida me peame oma elus rakendama, et saada osa sellest võidust, mille Jeesus on juba meile võitnud. Me peame riietuma Jumala sõjavarustusega. Selle kirjelduse aluseks on rooma sõduri varustus.

Tõevöö – Vöö kaitseb piirkondi, mis on seotud viljakusega ning lisaks kinnitusid vöö külge mitmed relvad. Jeesus on Tõde ja Jumala Sõna on Tõde. Tema tuli ,et meil oleks elu ja kõike ülirohkesti. Saatan on pooltõdede ja valede meister. Tema sünnitatu vastuvõtmine röövib aga meilt elu ja vlijakuse.

Õiguse soomusrüü – Üks peamine rünnakupiirkond on meie puudulikkus. Ikka ja jälle on saatanal põhjust tulla ja öelda: „Sa ei ole väärt! Jumal ei armasta Sind! Sa oled patune!“ Tõenäoliselt on tal osaliselt õigus, kuid ta unustab selle, et Jeesus on minu pattude eest hinna maksnud ja ma olen õige Jumala ees. Selline hoiak on soomusrüü kasutamine. See, mida Jumal kinginud on, ei sõltu minu sooritusest vaid Jumala armastusest.

Evangeeliumi jalanõud – Kristlase loomulik igatsus ja tung on jagada rõõmusõnumit Jeesusest. Jagada seda, mida me oleme leidnud. Seegi on sõjapidamise üks oluline osa.

Usukilp – Meid ei aita kuigi palju meie tegude kilp, ega ka emotsioonide kilp. Ka intellekti kilp on nõrk. Me vajame usukilpi, mis püüab kinni kõik saatana valed ja süüdistused, hirmutused ja ahvatlused. Meil on Jumala Sõna ja me tõstame sarnastes olukordades üles usu Jumala Sõnasse. „Kirjutatud on... !“

Päästekiiver – meie pähe tuleb igasuguseid mõtteid. Vahel ikka täiesti uskumatult tobedaid. Päästekiiver peab olema selleks, et mitte lasta nendel mõtetel oma pähe pesa teha. Meie mõttemaailm peab olema kaitstud ja täidetud usu ja teadmisega, kes me oleme Jeesuses. Me oleme päästetud. Me oleme pühitsetud. Me oleme armastatud. Me oleme Tema omad.

Vaimumõõk, mis on Jumala Sõna – me ei saa vaimulikus sõjapidamises hakkama Jumala Sõnata. See on nii meie kaitseks, kui ka rünnaku relvaks. Kõik hävib aga Jumala Sõna jääb. Meie tunded käivad üles alla aga Jumala Sõna jääb. Jumala Sõnal on vägi ja meelevald. Kasuta seda relva.

Kõik see varustus on Sinu elu jaoks olemas. Kasuta seda. Sina pead olema see, kes otsustab lasta oma elus valitseda tõel, õigusel, usul, evangeeliumil, päästel ja Jumala Sõnal.  

Kiri efeslastele 6:10-13

Viimaks veel: saage vägevaks Issandas ja tema tugevuse jõus! Pange ülle Jumala sõjavarustus, et te suudaksite seista kuradi
salanõude vastu! Meil ei tule ju võidelda inimestega, vaid
meelevaldade ja võimudega, selle pimeduse
maailma valitsejatega, kurjade taevaaluste vaimudega. Seepärast võtke kätte kõik Jumala sõjavarustus, et te
suudaksite vastu panna kurjal päeval ja jääda püsima, kui te olete kõik
teinud.

Kui keegi kirjutab kirja lõppu: „Viimaks veel...“ või „Lõpetuseks...“ , siis sel on omamoodi eriline kaal. Paulus on kirjutanud efeslastele Jumala päästest, paganatest ja juutidest, ühtsusest, praktilistest igapäevaelu küsimustest, alistumisest ja paljust muust. Lõpetuseks tuletab Ta meelde, et kogu meie elu, koos oma võitluste ja raskustega, on üks vaimulik sõjapidamine.

Jumala tahe on, et Sa oleksid tugev, igas mõttes terviklik ja võidukas. Selle saavutamiseks ütleb Jumal: „Saa vägevaks minus ja minu tugevuse jõus!“ Aga Jumal!? Ma ei saa ennast ise mülkast üles tõsta. Tee Sina midagi! Aita Sina mind!

Meie elus on palju asju, mida me ise ei saa teha. Asjad, mis on Jumala armukink. Me ei saa ennast ise päästa, me ei saa ennast ise Püha Vaimuga täita, me ei saa anda endale ise elu jne. See on kõik Jumala arm ja kink. Kuid selle armu sees on meil omad otsused ja valikud. Siin julgustab Jumal meid SAAMA VÄGEVAKS ja PANEMA SELGA JUMALA SÕJAVARUSTUS.

Nii nagu me igal hommikul haarame riiulist mõned riided, et ennast riietuda, nii saame ka selga panna endale vaimuliku sõjavarustuse. See on meie otsus, kas me võtame aega, et olla Jumalaga koos ja uurida Tema Sõna. See on meie otsus, kellena me ise endasse suhtume, see on suuresti meie otsus, mida me laseme oma mõttemaailmas toimuda. Meil on vaja teatud hetkel jalg vasu maad panna ja öelda: „Ma keeldun niimoodi mõtelmast!“ Me ei pea laskma ükskõik millistel hävitavatel või mahasuruvatel mõtetel enda meeltes möllata. Me saame need asendada mõtetega, mis on Jumalal meie kohta. Selleks on vaja osadust Jumalaga, osadust teiste kristlastega ja Jumala Sõnaga. Kui Sa täidad ennast selle maailma asjadega, siis muutud sa vaimulikult aina nõrgemaks ja haavatavamaks. Kui Sa täidad ennast Jumala asjadega, siis annad Sa võimaluse oma elus kasvada vaimulikul selgrool ja küpsusel.

Meie lahingud (suhteprobleemid, himud, majanduslikud küsimused, vastuseisud...) ei ole reeglina maise päritoluga. Kõige selle taga on vaimne maailm. Aktuaalseks näiteks on maailmas aina uusi tuure võitev nö „homotrall“. Seal ei ole peaküsimus üldse homodes. See on Jumala vastane mõtteviis. Antikristlik liikumine, mille juured on üdini vaimsed. See on põrgust süüdatud kampaania, mille eesmärk on lammutada ja hävitada. Meil pole mõtet sõdida inimestega, kes meile halba teevad või kes tunduvad asjadest absoluutselt valesti aru saama. Meil pole mõtet inimlike vahenditega võidelda oma õiguse eest. Paulus räägib relvastusest, mis selles sõjapidamises vaja läheb - „vaimulik sõjavarustus“.

Meile silmaga nähtavad asjad lahendatakse enamus palvekambrites või silmaga nähtamatus võitluses. Ära lase ennast petta saatana kavalatel salanõudel. Ära lase ennast väsitada ja läbipõletada sellega, et Sa tormad innukalt lahingusse vale relvastusega. Otsusta VÕTTA KÄTTE JUMALA SÕJAVARUSTUS. OTSUSTA OLLA VÄGEV JUMALAS, sest vägevus on Temas. Sinu osa on vaid lubada Tal saada vägevaks SINU ELUS ja JUST NÜÜD! Kui Sina otsustad midagi Jumala Sõna kohaselt, siis Jumal on ustav seismaks oma väe ja armuga Sinu otsuse taga.  

Kiri efeslastele 6:5-9

Orjad, olge oma maistele isandatele kuulekad nagu Kristusele
kartuse ja värinaga siiras südames, mitte silmapetteks otsekui inimeste ees lipitsemiseks, vaid nagu
Kristuse sulased, kes kõigest hingest teevad Jumala tahtmist, teenides heal meelel otsekui Issandat ja mitte nagu inimesi, teades, et igaüks, kui ta on teinud midagi head, saab selle eest
tasu Issanda käest, olgu ta ori või vaba. Ja teie, isandad, tehke sedasama neile ning jätke maha
ähvardamine, teades, et nii neil kui teil on Isand taevas ning tema
juures ei ole mingit erapoolikust.

Kas Paulus õigustab ja kaitseb orjapidamist?

Tunduks põhjendatult kummastav, kui me kuuleksime täna mõnda evangelisti või jutlustajat üleskutsumas orjuses ja väärkohtlemise all olevaid inimesi (näiteks seksiorjad) olema kuulekad oma „isandatele“ (kurjategijatele).

Me peame kõigepealt mõistma, et Piibel ei tolereeri kuidagi orjapidamist (nii nagu me mõistame seda inimeste röövimise, vangistamise ja nende ebainimliku kohtlemisena). 2. Mo 21.16 käsitleb sellist käitumist kuriteona, mida tuleb karistada surmaga. Orjus Vana ja Uue Testamendi ajal ei ole võrreldav orjapidamisega 17. saj Ameerikas. Piiblist leiame mitmeid reegleid orjapidamise kohta ja need on kõik orjade kaitseks. Näiteks ei tohtinud orja sundida sabati päeval töötama ja kutsutakse üles isegi orja (sulast) „hellitama“.

Uua Testamendi ajal olid kristlased peamiselt roomlaste orjad. Siingi saame lihtsustatult rääkida tööandja ja töövõtja suhtest, kuigi kristlasted 1. sajandi rooma impeeriumis olid juba iseenesest rõhumise ja tagakiusu all. Aga on ka näiteid, kus kristlane oli orjapidaja. Nimelt kirjutab Paulus kirja orjapidajast kristlasele Fileemonile, kelle juures käis koos kogudus. Paulus kirjadest mõistame, et inimene, kes võib olla sotsiaalselt vaba, saab olla sisemiselt ori (Fileemon enne kristlaseks saamist). Samas võib inimene olla sotsiaalselt ori (Oneesimos, Fileemoni ori) kuid sisemiselt vaba (saades kristlaseks).

Tõenäoliselt oli väga palju erinevaid orja ja isanda suhteid, kuid üldistades võib öelda, et orja asemel on enamus kohtades tõenäoliselt õigem kasutada sõna „sulane“.

Nii saab Paulus öelda, et Jumala riigis ei ole juuti ega kreeklast, meest ega naist, orja ega vaba. Kuidas nii? Sest Kristuses muutub see kõik vähetähtsaks ja ajutiseks. Kas kõigist saavad juudid? Ei! Kas soorollid kaovad? Ei! Kas kõik saavad isandateks? Ei! Need on kõik lihtsalt ajalikud määratlused, mis jäävad siia maha. Tõeliselt vaba on see, kellel on Kristus. Ja kui see inimene on siin maa peal teenija ja sulane, siis täitku ta seda osa nii nagu Jumalale. Samamoodi, kui keegi on tööandja või valitseja, tehku seda tööd suure südamega, hoolitsedes ja hoides oma alluvaid ja sulaseid.  

Kiri efeslastele 6:1-4

Lapsed, olge kuulekad oma vanemaile Issandas, sest see on õige! „Austa oma isa ja ema,” see on esimene käsusõna tõotusega, „et su käsi käiks hästi ja sa elaksid kaua maa peal!” Ja teie, isad, ärge ärritage oma lapsi vihale, vaid kasvatage
neid juhatamise ja manitsemisega Issanda tahte järgi!

Naised alistuge meestele, mehed armastage oma naisi nagu Kristus kogudust, lapsed olge kuulekad oma vanemadele...? Kas nendel üleskutsetel on midagi öelda 21. sajandi inimestele?

Moed muutuvad, hoiakud muutuvad, kuid Jumala Sõna on see püsib ka siis, kui kõik hävib. Ja ega inimese põhiolemus- ja vajadused ka nii väga palju ei muutu. See, mida Jumal saab õnnistada ja mida mitte, see ei muutu. See, mida Jumal on tõotanud, see ei muutu. Inimene on läbi aegade vajanud olla armastatud ja hoitud. Meid on nii loodud.

Loetud kirjakohas (Paulus viitab siin kümnele käsule) on Jumal tõotanud õnnistada lapsi, kes austavad oma isa ja ema. Kuigi edasisel ei ole otseselt Jumala tõotust, ei ole sugugi vähemtähtis see, mida öeldakse vanematele: „Teie, isad, ärge ärritage oma lapsi vihale, vaid kasvatage neid juhatamise ja manitsemisega Issanda tahte järgi!“

Oma väikese praktika juures võin öelda, et laste kasvatamine on kõige suurem väljakutse ja vastutus inimese elus. Mitte globaalsed äriprojektid, mitte suursugune ja sügav kunst, mitte lõputu enesearendamine ja karjäär, mitte miljonid inimesed kusagil mujal, vaid meie endi lapsed on elu olulisim varandus ja koht kuhu investeerida ning keda juhatada (jüngerdada).

Lihtne on jõulisi raame kehtestada, lihtne on ilma lapse südamest huvitumatagi keelata ja käskida, lihtne on laps puuri panna, lihtne on laps emotsionaalselt endast välja viia ja hiljem teda karistada tegude või sõnade eest, mis sealt välja kasvasid.

Palju keerulisem on olla tundlik. Olla juht, kelles lapsed näevad põhjust järgimiseks. Ei ole kerge olla samaaegselt piiraja ja innustaja. Motiveerija ja mõistja. Olla aegajalt ka ebapopulaarsete otsuste tegija, kelles olev armastus paneb lapsi unustama nende jaoks ebaõiglastena tundunud otsused ja meenutama hoolimist ja soojust.

Lihtne on meestel oodata, et naised neid aktsepteeriksid juhtidena. Lihtne on naistel oodata, et mehed armastaksid neid enam. Lihtne on vanematel oodata, et lapsed neid austaksid ....

Keerulisem on otsustada mehena, et sõltumata sellest, mida ma näen ja kogen, tahan ma oma naist armastada ja panna teda tundma imetletuna. Sõltumata sellest, kui ükskõikne mu mees mulle ka ei tunduks, tahan ma teda teenida ja ümmardada. Sõltumata sellest, kuidas käituvad ja reageerivad minu teismelised lapsed, tahan ma vanemana neid armastada, hellitada ning panna tundma, et nad on kõige olulisemad inimesed maa peal, keda armastatakse sellistena, nagu nad on. Ma keeldun vingumast ja virisemast. Ma keeldun teisest halvasti rääkimast ja solvavaid nalju tegemast. Ma otsustan hoida ja hoolida. Nii me muudamegi maailma. Ikka alustades iseenesest.

Kiri efeslastele 5:31-33

„Seepärast jätab mees maha oma isa ja ema ning hoiab oma
naise poole, ja need kaks saavad üheks.” See saladus on suur: ma räägin Kristusest ja kogudusest. Igal juhul armastagu ka igaüks teie seast oma naist nii nagu
iseennast, aga naine kartku meest!

Lähedaseim suhe

Traditsiooniline (mul on kahju, et tänapäeval peab kasutama sellist lisasõna) perekond sisaldab kõige lähedasemaid ja intiimsemaid suhteid. See suhe ei ole ühekordne füüsilne kontakt, distantsilt flirtimine või mingi regulaarsusega koos veedetud ööd või päevad. Mehe ja naise suhe abielus on enda äraandmine üksteisele. Samm „jätta maha“ ema ja isa on osa sellest üheks saamisest. Loomulikult pole see oma vanemate hülgamine või nendest mitte hoolimine, vaid üks prioriteetide ringijärjestamine. Enam ei ole ema ega isa sõna see, mis on inimsuhetes prioriteetne, vaid nüüd on seda abikaasa tahe ja sõna. Dominantsed vanemad ei taha sellega leppida ja osadel meestel on seda otsust enda sees raske teha. Kuid see on Jumala poolt seatud muster, millega kaasneb Tema õnnistus ja arm. Ja taas võtab Paulus abielusuhte kokku mõttega, et mehe osa oma kogu oma olemusega armastada naist ning naise osa on võtta meest perekonna autoriteedina.

Paulus astub aga siingi kaugemale ja toob esile selle, miks ta üldse perekonnast räägib. Piibel ei ole perekonna õpik (kuigi seal on väga palju alustrajavat perekonna toimimise printsiipide kohta). Paulus räägib mehe ja naise vahelisest suhtest, et aidata meil mõista koguduse ja Kristuse suhet. Seda paralleeli annab mõista kaheti. Nii nagu mees jätab maha oma vanemad ja hoiab naise poole, nii on Kristus tulnud taevasest kodust ja „jätnud maha“ Isa (kuigi Isa Jeesuse ju saatis) ning tulnud ja hoidnud meie („Kristuse pruut“) poole. Ta jättis oma taevase au, et meid iseenesele osta. Isa ja ema maha jätmist võime vaadelda aga ka meie poolt. Nimelt ei saa me vastu võtta Jeesuse kutset, saada Tema pruudiks, muul moel, kui me peame jätma maha selle maailma ja oma endise elu.

Ühtegi sügavat suhet ei ole ilma ohvriteta. Kuid need ohvrid tunduvad tühisuste tühisusena selle suhte väärtuse ja kvaliteedi kõrval.  

Kiri efeslastele 5:28-30

Nõnda peavad mehedki armastama oma naisi nagu iseenese ihu. Kes
oma naist armastab, armastab iseennast. Keegi pole ju kunagi vihanud iseenese ihu, vastupidi, ta
toidab ja hellitab seda nii nagu Kristus kogudust, sest me oleme tema ihu liikmed.

Kristus hoolitseb oma ihu eest

Mees ja naine on üks. Kui maailm suhtub sageli mehe ja naise vahelisse füüsilisse vahekorda lihtsalt naudingu allikana (umbes nagu McDonaldsis või saunas käik), siis Piibel avab vahekorra palju sügavamad tahud. „Või kas te ei tea, et see, kes hoiab hoora poole, on temaga üks ihu? Sest nagu Jumal ütleb: "Need kaks saavad üheks." 1Kr 6:16 Seksuaalvahekord (kasvõi lihtsalt ostetud ja ühekordne) on kõige sügavam ja intiimsem üheks saamine, mida me siin maa peal võime ette kujutada ja kogeda. Selles on palju rohkem kui ainult füüsiline pool. Paulus räägib siin prostituudi ja tema teenuse tarbija ühekssaamisest. See ühekssaamine on ka vaimsel ja hingelisel tasapinnal. Kui seal on tegu deemonite ja sidumistega, siis saadakse osa ka kõigest sellest. Naine ja mees saavad ÜHEKS.

Siin kirjakohas on toodud esile, kui loomulik on see, et mees armastab oma naist, sest naine on temaga üks. Ja igaüks meist armastab oma ihu. Me peseme seda, me lõhnastame, me treenime, me toidame jne. Ainult siis, mui me oleme sisemiselt katki, siis me lõigume või vigastame ennast teadlikult.

Kuid Paulus läheb selles võrdluses veel kaugemale. Ta ütleb, et nii nagu mees armastab oma naist, kui iseenda ihu, nii armastab Kristus kogudust, kes on TEMA IHU. Me oleme üksikutena igaüks Tema Vaimu templid ehk kehad, milledes elab Kristuse Vaim. Ja me oleme üheskoos Kristuse Ihu, kelle kaudu Ta igatseb jõuda päästega selle maailmani. Küll on hea teada, et ta on tõotanud hoolt kanda oma ihu eest. Ta toidab ja hellitab oma lapsi. Ta varustab ja tunneb muret. Ta õnnistab ja hoiab. Ta täidab meie vajadused ülevoolavalt, sest me oleme Temaga üks. 

Kiri efeslastele 5:24-27

Nagu kogudus alistub Kristusele, nõnda alistugu ka naised
meestele kõigis asjus. Mehed, armastage naisi, otsekui Kristus on armastanud kogudust
ja loovutanud iseenese tema eest, et teda pühitseda, olles ta puhastanud vees pesemisega sõna läbi, et kogudust iseenda ette seada kirkana, nii et tal ei oleks
plekki ega kortsu ega muud sellesarnast, vaid et ta oleks püha ja laitmatu.

Kas Jeesus on Sinu Isand või jõuluvana?

Mugav, turvaline, kasulik, veidi manipulatiivne ja mõnusalt isekas on uskuda jõuluvana. Tänapäeva jõuluvanadel pole enam isegi vitsakimpu. Ta on ohutu minu mõtetele, plaanidele, igatsustele. Tema ülesanne on ainult täita minu soovid ja minu osa tema suhtes on vaid olla veidi tänulik, kui ta on tasemel, ja viriseda ning olla pettunud, kui ta pole meile seda tooud, mida me oleme oodanud. Kui Jeesus on meie „jõuluvana“, siis oleme me vaimustuses, kui me räägime sellest, et Jeesus tervendab, teeb meid rikkaks ja annab meile kordamineku, kuid me elame täpselt nii nagu meile meeldib, teeme seda, mis meie jaoks on mõnus ning ootame oma elult seda, et me oleksime võimalikult õnnistatud võimalikult meile sobival moel. Kuid see pole kristlus. See pole kogudus.

Kui mõned salmid tagasi said rõõmustada mehed, kuna Piiblis on kirjakoht ohjeldamaks naisi, kes ei taha neile alluda („naised alistugu oma meestele nagu Issandale“), siis tänane kirjakoht jõuab abielusuhte tuumani: „Mees armastagu oma naist nagu Kristus kogudust“. Siin lõppeb iga nina püsti tõstnud mehe uhkus ja enesekindlus. Kas ma armastan oma naist nii tingimusteta ja rikkalikult?

Nii nagu sõnum naiste alistumisest meestele ja meeste ennastohverdav armastus oma naise vastu, nii on ka sõnum Jeesusele alistumisest tänapäeva ühiskonnas ebapopulaarne ja tundub „kiviaegne“. Kristluse ja koguduse tuum on osasaamine Kristuse armastusest ja lunastusest ning meie reageering sellele armastusele. Ja see vastus on enese alistamine Jeesusele. Tema järgimine. See ei ole orjus, see ei ole midagi, mida PEAB. See ei ole ajupesu. See sarnaneb loole, kus lõunamaa orjaturul peatub üks rikas mees ühe naisorja ees ja maksab ta eest küsitud hinna. Pärast naise ostmist ütleb mees talle aga ootamatult, et ta võib minna. Ta on vaba tegema, mida ta soovib. Uus olukord oli naise jaoks uskumatu võimalus, kuid ta otsustas meest järgida ja oma elu temale allutada. Ta valis teenida ja alistuda. Miks? Sest Ta oli kogenud armastust.

Jeesus on andnud meie eest kõik. Mis on meie vastus? Poolteist tundi kirikus? Kirikumaks või kümnis? Mõni rumal tegu, mille me tegemata jätame? Jeesus pühitseb ja puhastab, muudab ja uuendab, päästab ja vabastab ning kutsub inimesi: „Tule, järgne mulle!“  

Kiri efeslastele 5:21-23

Alistuge üksteisele Kristuse kartuses, naised oma meestele otsekui Issandale, sest mees on naise pea, nagu Kristus on koguduse pea, olles ise
ihu päästja.

Alistuge? See tundub ju kaotusena.

Alistumine pole just populaarseim sõna kaasaegses edu- ja naudingutepõhises ühiskonnas. Eesti jalgpalli meeskond on harjunud alistuma, kuid mitte vabatahtlikult. Teised on lihtsalt neist reeglina tugevamad. Aga vabatahtlikult? Loobuda oma mingitest privileegidest, positsioonist, eneseõigusest, hästi arenenud egost?

Igat liiki alistumine on vanale loomusele valus. Kuigi tänases tekstis on juttu vaid naiste alistumiset meestele, on tegu lõiguga, kus on käsitletud kolmetasandelist alistumisest – naised meestele, lapsed vanematele ja orjad (töövõtjad) isandatele (tööandjatele). Kui vaadata Uut Testamenti laiemalt, siis on väga selgelt esile toodud, et kristlase roll on alistuda tsiviilautoriteedile, Jumala autoriteedile ja ka koguduslikule autoriteedile.

Inimene tahaks oma olemuses olla „vaba kui lind“. Ta ei taha väga ennast allutada kuhugi ega kellegi alla. Mõni kange mees ütleb, et Tema on ise oma õnne sepp ja tema küll Jumalat orjama ei hakka. Teine ütleb, et mina ei allu siin maa peal kellelegi, mina allun ainult otse Jumalale. Piibli järgi ei ole sellist asja olemas. Kui Sa lõikad ennast lahti perekondlike, tsiviil- või koguduslike autoriteetide alluvusest, astud Sa Jumala tahte vastu.

Nii on inimese eluteel ehitatud üks alluvuse ja alistumise redel. Laps sünnib perekonda, kus ta alistub vanemate tahtele, kuni ta saab täisealiseks. Lasteaeda astudes alistub ta kasvatajatele, koolis õpetajale, ülikoolis õppejõule, liikluses liikluseeskirjadele ja politseile ja tööl oma tööandjale. Kõige selle keskel on aga alistumine Jumalale, kes on üle iga valitsuse ja pea.

Me võime võtta seda kui hirmsat koormat. „Küll see elu on raske, pean aga alistuma ja alistuma!“ Kuid teisalt saame me seda teksti võtta kui Jumala armastuse juhtnööri. Jumal on loonud teatud asjad toimima ja teatud asju eirates ei saa Jumal meid lihtsalt õnnistada. Kui naine otsustab, et mees on nii tossike, et mina küll tal ei lase midagi otsustada, siis on see valik. Kuid sel valikul ei ole Jumala õnnistust. Kui inimene otsustab, et see riik on nii nõme ja ebameeldiv, et mina küll sellele riigile maksu ei maksa. Siis on see valik, millel ei ole Jumala õnnistust.

Alistumine on kaotus vanale inimesele, kuid uuele loodule on see võit. Olles valmis alistuma, anname me võimaluse Jeesusel kui võitjal meie elus esile tulla.

„Kes oma elu leiab, kaotab selle, ja kes oma elu kaotab minu pärast, leiab selle.“ Mt 10:39

Kiri efeslastele 5:17-20

Seepärast ärge olge rumalad, vaid mõistke, mis on Issanda tahtmine. Ja ärge joovastuge veinist, millest tuleb liiderlikkus, vaid saage
täis Vaimu, lauldes omavahel psalme, hümne ja vaimulikke laule,
lauldes ja pilli mängides kogu oma südamega Issandale, tänades alati Jumalat ja Isa meie Issanda Jeesuse Kristuse nimel.

Alkohol versus Jumala Vaim?

Tegu on kirjakohaga, mille alusel karskluse pooldajad ütlevad, et näete, Jumala Sõna ütleb selgelt, et ärge tarbige alkoholi, sest sellest tuleb õnnetu elu ja liiderlikkus. Alkoholi tarbivad kristlased ütlevad sama kirjakoha põhjal, et näete, Jumal ei keela alkoholi tarbimist vaid hoiatab enda purjujoomise eest.

Kuigi olen karsklane ja pooldan igati karsket kristlust on tõele lähemal tõenäoliselt viimased. Aga selle kirjakoha fookus ei olegi üldse alkohol.

Kui mõtelda veidi praktiliselt, siis mida teeb alkohol inimesega? Ta vabastab teatud pingetest ja kaotab pidurid. Mis suunas? Alkoholi mittetarbijana ei saa ma enda kogemustest ütelda, kuid niipalju, kui mina olen näinud, ei juhi väike pits või paar meid Jumala osadusse, ülistama või eestpalveid tegema. Pigem vallandub või tõstab pead meis teatud maailmalik ja isegi räpane pool. Mitte ilmaasjata ei too Paulus siin esile, et vein toob liiderliku elu. Enamus abielurikkumisi on tõenäoliselt seotud alkoholitarbimisega. Sama puudutab kuritegusid ja muidu rumalaid tegusid. Või vaatame seda teistpidi. Kui Sa oled kogenud Jumala kõnetust või puudutust, kas tekib mõte: „Selle peale võtaks ühe õlle!“

Jumal ütleb, et veini joomine võib tunduda Sulle hea ja naudingut pakkuv, kuid mul on Sulle midagi palju paremat. Ma tahan Sind täita Püha Vaimuga. Mida teeb Vaim meiega? Ta liidab meid osaduseks, täidab meie südame ülistuse, kiituse ja jumalakartusega.

Eesti mees hakkab laulma reeglina pärast ma ei tea mitmendat pudelit õlut. Siis kui juba pea suriseb ja adekvaatsus ära kaduma hakkab. Millal hakkab Eesti kogudus kogu südamega, innustunult ja vaimustusega Jumalale laulma ja Temale elama? Ma usun, et siis kui kristlased saavad taas ja taas värskelt täidetud Püha Vaimu ja tulega. Siis ei raiska me aega tühistele olengutele vaid leiame alati põhjust ja aega Jumalat tänada ja austada. „Elage targalt! Mitte nagu arutud!“

Kiri efeslastele 5:15-16

Vaadake siis hoolega, kuidas te elate: mitte nagu arutud,
vaid nagu targad, kasutades aega õigesti, sest päevad on kurjad.

Kuidas elada targalt?

Me keegi ei taha olla rumalad. Me keegi ei taha, et meie elu saaks kord hinnangu – sa tegid rumalaid valikuid! Kriteeriumid targa elu hindamiseks võivad olla väga erinevad. Mõni ütleb, et tark on see, kes kogub elu jooskul endale palju varandust. Teine usub, et tark inimene loob endale palju häid suhteid. Kolmas on veendunud, et targa elu tunnuseks on võimalikult kõrge haritus. Paulus võtab targa elu kokku ühe mõistega – aja mõistlik kasutamine.

Meil kõigil on 24h ööpäevas. Meil kõigil on 7 päeva nädalas. Meil on küll antud erinev aastate arv, mis me siin maal veedame, kuid olevik on meil kõigil ühe pikkune. Meil kõigil on just see praegune hetk ja Paulus küsib: „Mida sa teed selle hetkega?“ Sest nendest väikestest hetkedest elu koosnebki. Me ei saa katsetada, et proovin ühe elu elada haridusele või et proovin elada naudingutele, eks vaata, mis välja tuleb. Meil on üks elu ja selle pikkust me ei tea. Kuid see on antud, et pühendada see Jumalale. Arutu inimene otsib elumõtet sellest maailmast, tark ankurdab oma elu igavesse Jumalasse, kelle ees me kord seisama ja anname aru igast hetkest, mis me siin veedame.

Kui elu on veidi abstraktne ajaühik (liiga pikk, et hoomata lõpuni), siis tänane päev on väga selgete parameetritega. 24 tundi, 86 400 sekundit. Mida me sellega täna peale hakkame? Meil kõigil on erinevad asjad. Kes veedab selle aja koolitusel, kes põldu kündes, kes lapsi hoides, kes luues, kes reisides... Küsimus pole selles. Küsimus on, kus on Su süda? Mille järele Sa igatsed? Kuhu Sa investeerid ennast?

Elu meie ümber ei lähe ilusamaks. Pigem läheb kuri kurjemaks. Seda jumalakesksemad peavad olema kristlaste valikud. Siis kui maailm kaldub kurjusesse ja jumalatusse peab Jumala rahvas kasvama pühaduses ja Jumala tahte tegemises. Valgus peab saama suuremaks. Vastasel juhul neelab see maailm koguduse lihtsalt alla. Olgem siis targad aja kasutajad. Aeg Jumalaga koos olemiseks ja Tema otsimiseks ei ole kunagi valesti kasutatud aeg.  

Kiri efeslastele 5:9-14

Valguse vili on ju igasuguses headuses ja õigluses ja tões -, uurige, mis on Issandale meelepärane, ja ärge hakake pimeduse viljatute tegude kaasosaliseks, vaid
pigem paljastage neid! Sest mida nad salajas teevad, seda on nimetadagi häbi. Aga kõik valguse poolt paljastatu saab avalikuks; sest kõik, mis saab avalikuks, on valguse käes. Seepärast on öeldud:
„Ärka üles, kes sa magad,
ja tõuse üles surnuist, siis särab sulle Kristus!”

Johannes kirjutab Jeesuse kohta: „Tõeline valgus,
mis valgustab iga inimest, oli maailma tulemas. Ta oli maailmas,
ja maailm on tekkinud tema läbi, ja maailm ei tundnud teda ära. Ta tuli omade keskele,
ent omad ei võtnud teda vastu.“ Miks? Sellele vastab Jeesus ise: „Valgus on tulnud maailma, aga
inimesed on armastanud pimedust enam kui valgust, sest nende teod on kurjad. Igaüks, kes teeb halba, vihkab valgust ega tule valguse
juurde, et ta tegusid ei paljastataks.

Miks inimestele ei meeldi Jumala Sõna? Miks inimesi häirib Püha Vaimu ligiolu. Sest selle vastu võtmine nõuab muutusi meie hoiakutes ja elus. Lihtne on ütleda: „Jumal siin ma olen, räägi minuga! Ilmuta oma tahet!“ Kuid, mis siis, kui Ta teebki seda? Kui Ta tuleb ja paneb tule põlema selles südamekambris, kuhu Sa oled lükanud enamus oma elu „sodist“. Sa oled peitnud teatud asjad elu esiplaanilt ja oled mõtelnud, et asjad on lahendatud, kuid tegelikult närivad need peidetud asjad Sinu elu. Kui Jumal oma valgusega midagi meie elus paljastab ja valguse kätte toob, siis on meil alati kaks võimalust – kas pöörduda sellest (valguses on alati ka vägi muutumiseks) või tuli uuesti kustu panna ja Püha Vaim uksest välja saata.

Jeesus koges siia maailma tulles enamasti seda viimast. Tolleaegne Jumala rahvas armastas oma sisseharjunud elustiili ja oma südame kurjust nii palju, et nad ütlesid Jumala Pojale „Ei!“. Valgus oli liiga aus ja liiga ebamugav.

Mida teeme meie, kui Jumala Vaim toob meie elus esile asju, mis on valed ja ei ole Jumala tahe? Kas me oleme valmis ennast alandama ja oma elu korrigeerima või armastame meiegi oma harjumusi, olemisviisi, mõtteviisi ja tegusid liiga palju selleks, et Valgusele ruumi anda.  

Kiri efeslastele 5:6-8

Ärgu ükski petku teid tühjade sõnadega, sest niisuguste asjade
pärast tuleb Jumala viha sõnakuulmatute laste peale! Ärge siis saage nende kaaslasteks! Sest varem te olite pimedus, nüüd aga olete valgus
Issandas. Käige nagu valguse lapsed

Mis toob esile Jumala viha?

Jumal on armastus. Jumala heldus ja halastus on suuremad, kui meie oskaks seda mõõta ja hoomata, kuid ometi mahub Jumala olemusse ka viha. Vaatamata sellele, et Jumal palju andeks annab ja armastab, Jumal ka karistab. See viha pole pahura isiku ettearvamatu emotsioon, vaid on olemas väga konkreetsed piirid, millede ületamine toob selle esile.

Õpetus, et Jumal armastab meid nii palju, et Tema ikka ja alati ainult õnnistab ning annab aga armu, ei ole kaasaegse mugavusühiskonna sünnitis. Seda õpetati juba esimesel sajandil. Oli (ja on) neid, kes õpetasid, et päästetud saades garanteerid Sa endale igavese elu, sõltumata, kuidas Sa elad. Tähtis on täita teatud kohustused kiriku ees ja ülejäänu on puhas arm. Paulus viitab lausa õpetusele, mis kutsus üles võimalikult palju pattu egema, et Jumal saaks võimalikult suurt armu näidata.

Piibel räägib aga sellest, kuidas me ka kristlastena võime oma eluga esile kutsuda Jumala viha ja lõppkokkuvõttes hukkuda. Fl.3:18-19 ütleb: „Sest paljud, kellest ma teile sagedasti olen rääkinud ning
nüüd nuttes räägin, elavad Kristuse risti vaenlastena. Nende lõpp on hukatus, nende jumal on kõht ja nende au on
nende häbis; nad mõtlevad maapealsetest asjadest.“

Ükski vaimulik toiming ega rituaal ei asenda meie isiklikke valikuid. Paulus räägib siin valeõpetajatest, kes lahutavad meie vaimuliku elu ja igapäevase elu ning südame puhtuse. Juba eelnevates salmides on Paulus selgelt väljendanud, et kui meie elu ei muutu, pärast kohtumist Jeesusega, siis on midagi jäänud poolikuks. Jeesus on püha ja kuidas saab meie elus olla mingitki muud eesmärki või suunda, kui püha ja puhas olemine. Elu- ja kõneviis, mis heidab kõrval selle, ning kui me Jumala lastena elame just nii nagu meil endal pähe tuleb, toob kaasa Jumala viha. Jumal kutsub aga valima elu ja õnnistust, sest varem olime me pimeduses, kuid nüüd oleme valgus Issandas. Kui me oleme kokku saanud Valgusesga, siis käigem ka valguses.

Kiri efeslastele 5:3-5

Aga hoorusest ja kogu rüvedusest ja ahnusest ärgu olgu teie seas
juttugi,
nõnda nagu on kohane pühadele. Samuti riivatus ja rumalad sõnad ja sündsusetu lõõpimine ei sobi
teile, vaid selle asemel olgu tänu. Seda teadke kindlasti, et ühelgi hoorajal ega
kõlvatul ega ahnitsejal - tähendab ebajumalateenreil - ei ole
pärandit Kristuse ja Jumala riigis.

Kas patul ja patul on vahe?

Ühtpidi nagu ei ole, sest igasugune patt lahutab meid Jumalast. Samas me mõistame, et on ikka erinev küll, kas me käisime meeltesegaduses naabrinaise õunaaias raksus või viime ellu planeeritud röövmõrva. Patt on midagi, mis ühtepidi on võidetud, kuid teisalt oleme me sellega võitlemas igal päeval. Paulus kirjutab, et „hoorusest ja kogu rüvedusest ärgu olgu teie seas juttugi, nõnda nagu on kohane pühadele“.

Hoorus ja rüvedus ei ole ühekordsed kiusatusse langemised, vaid hoorava eluviisi taga on sallitud patt meie mõttemaailmas. See on elu- ja mõtteviis. Rõvedus ei saa meie elus võimust, kui me talle tasapisi maad ei anna. Ma usun, et Paulus räägib siin patu sallimisest, millest kasvavad harjumused, eluviis ja mis lõppkokkuvõttes kujundab meie saatuse. Paulus on väga selge, et kristlase ellu sellised asjad ei kuulu. Peetrus kirjutab oma esimeses kirjas Jumala sõnad: „Olge pühad, sest mina olen püha!“ See ei ole kuri käsk vaid pigem tõdemus, et kui püha Jeesus elab meis, siis oleme meiegi pühad. Meie osa on lasta Jeesusel endast lihtsalt välja paista.

Kui me ei kontrolli oma mõtteid ja sõnu, siis me anname maad kurjale. Rikutud mõttemaailm vaigistab Püha Vaimu häält ja nii me astume ühele allakäigutrepile, mille tulemuseks on „-ei ole pärandit Kristuse ja Jumala riigis.“ Ära lase endale valetada, et pole vahet, kuidas me elame, küll Jumal meid taevasse sokutab. Siin ja paljudes teistes kohtades Piiblis, on selgelt välja toodud, et meie elu peab andma tunnistust meis elavast Päästjast. Viska enda peast ja elust asjad, mida Sa tead, et need määrivad ja seovad Sind. Sellest sõltub liiga palju Sinu elus.  

Kiri efeslastele 5:1-2

Võtke nüüd Jumal eeskujuks nagu armastatud lapsed, ja käige armastuses, nõnda nagu Kristus meid on armastanud ja on
iseenese loovutanud meie eest anniks ja ohvriks, magusaks lõhnaks Jumalale.

Kes on minu eeskuju?

Noortelt muusikutelt, sportlastelt, kunstnikelt küsitakse sageli: „Kes on teie eeskuju?“ Küsi täna endalt, kes on minu eeskuju. Kelle moodi ma tahan olla? Keda ma imiteerin? Kelle arvamus mulle tõeliselt korda läheb?

Paulus annab ühe hea soovituse. „Võtke Jumal eeskujuks!“ Kuidas ma tean, milline Jumal on, kui ma ei näe teda? Vaata Jeesust. Tema on nähtamatu Jumala nähtav ja meile arusaadav kuju. Loe Piiblit, seal on ilmutatud Jumala olemus ja Tema tahe.

Vaata ja uuri, kuidas Jeesus käitus kiusatustes. Uuri, mida Jeesus peamiselt rääkis ja kuida ta suhtus erinevatesse inimestesse. Vaata, kuida Jeesus suhtus Isa tahtesse ja kannatustesse. Sellest kõigest ja palju enamast on meil õppida, kuidas elada.

Peamine eeskuju, mida Jeesus jättis, oli armastus. Jeesus jättis meile võrratu ilmutuse Isa Jumala armastusest. Jeesus armastas ja hoolis igal võimalikul ja võimatul momendil. Isegi ristil rippudes, valudes piineldes, vaevu hingates, sosistas ta teda peksnud, mõnitanud ja ristile naelutanud sõdurite eest: „Isa anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!“

See armastus ja see ohver oli magus lõhn Jumalale. Nii on kutsutud ka meid oma eluga andma edasi seda magusat ja Jumalale meeldivat lõhna.

Kiri efeslastele 4:30-32

Ja ärge kurvastage Jumala Püha Vaimu, kes on kinnitanud teid oma
pitseriga lunastuspäevani! Kõik kibedus ja raev ja viha ja kisa ja teotamine jäägu teist kaugele
eemale koos kogu kurjusega. Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele,
nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses.

Nii mõnegi jaoks on kristlus vaid üks hunnik käske ja keelde. Kui pean käske olen tubli, kui ei pea, on põhjust süüdi tunda. Loomulikult on kristluses omad reeglid. Liikluseski on. Me ei kanna endal rasket koormat, kuna me peame punase tule ajal foori taga seisma jääma ja et ülekäigu rajal ei tohi inimesi alla ajada. Me mõistame, et see kõik on meie endi kaitseks. Aegajalt propageeritakse vabadust elada nii nagu ma ise tahan ja teha kõike nii ja siis, kui mina heaks pean. Seda nimetatakse anarhiaks ja sellises ühiskonnas tunneksid enamus inimesi ennast väga halvasti. Kristlus ei ole anarhia ja samas on see midagi väga-väga palju enamat kui reeglid. See on suhe. Abielus on reeglid, mida eirates ei jää ükski kooselu püsima. Nii on ka suhe Jumalaga.

Paulus hoiatab, et me ei kurvastaks Püha Vaimu. On õpetusi, mis ütlevad, et Püha Vaim on vaid Jumala energia või vägi, mitte aga isik. Kuidas on võimalik kurvastada aga energiat? Katsu Sa Eesti Energia poolt pakutavat elektrit kurvastada. Kurvastada saab vaid isikut. Püha Vaim on Jumala kolmainsuse kolmas isik. Ta on Jumal. Püha Vaim mõtleb, analüüsib, järeldab ja tunneb. Püha Vaim reageerib meie elule. Ta kõnetab meid, Ta korrigeerib meid, Ta julgustab meid, Ta trööstib ja lohutab meid. Kuid Ta on PÜHA Vaim ning patt ja süsteemne Tema eiramine toob kaasa selle, et Ta eemaldub meie elust. Ta ei taha olla kutsumata külaline. Me oleme loodud Püha Vaimu templiteks. Ta tahab elada meis. Kui me aga Teda kurvastame, siis Ta eemaldub meie elust. Me muutume Jumala suhtes ükskõikseksja tundetuks ning meie elus tõusevad üles rohkelt väärarusaame Jumalast ja kristlusest. Kuna loodus tühja kohta ei salli, siis üritab meie „templit“ okupeerida saatan, et meid enda tahtele allutada.

Sellepärast loetleb Paulus asju, millest iga kristlane peaks loobuma, et mitte kurvastada Püha Vaimu. Jumal on meile Kristuses andestanud. Meie osa on oma elu püüda puhas hoida igasugusest valest ja andestamatusest.  

Kiri efeslastele 4:28-29

Kes seni varastas, ärgu varastagu enam, selle asemel tehku tööd
oma kätega, teenides ausalt elatist, et tal oleks jagada sellele, kellel on puudus. Ühtegi nurjatut sõna ärgu tulgu teie suust, vaid rääkige ainult
seda,mis on hea teiste ülesehitamiseks, et kuuljad saaksid armu.

Paulus jätkab loetlemist, mis inimese juures kristlaseks saamisega muutub. Kristlane ei ole robot, kes teeb tuima näo ja ükskõikse südamega Jumala tahet. Igal ühel meist jääb vaba tahe, igaüks on mõjutatud sellest maailmast ja kiusatustest, kuid Paulus väljendab selgelt, et meil on tekkinud valiku võimalus. Kui meie süda on surnud Jumalale, siis me teenime pimedust ja meil otsekui puuduks alternatiiv. Kui meie elu puudutab Jumala valgus, siis me näeme, et on olemas ka teine võimalus elamiseks. On ka teised valikud. Ja neid valikuid Paulus toobki esile. Kui Sa enne valetasid, siis lõpeta see. Ära anna maad kuradile. Kui sa enne kandsid viha ja kibestumist, siis otsusta andestada. Pane oma suhted korda. Kui sa varastasid, siis lõpeta see. Ära määri oma südant. Otsi endale parem töö. Näe vaeva. Teeni ausalt elatist. Jumal tahab Sind õnnistada nii, et Sa saad ka teistele anda ja neid õnnistada. Kui Sa enne ropendasid, rääkisid taga, ei kontrollinud oma kõnet, siis muuda seda. Hakka tähelepanu pöörama asjadele, mida sa räägid. Iga Sinu sõna tähendab ja loob midagi. Ära anna oma suud saatana tööriistaks.

Jumala Vaim on ülesehitav, julgustav, tervendav, armastav, korrigeerivalt juhatav, helde, ustav. Kristlaseks saades asub Jumala Vaim elama meie südamesse ning alustab oma transformatsiooniga seestpoolt väljapoole. Ning me muutume aina Tema sarnasemaks. Meie elu iseloomustab „vähem mind ja rohkem Kristust“. Kui seda meie elus ei ole, on vaja küsida, kas meil on Püha Vaimu või oleme Ta oma valikutega enda elust eemale peletanud. Ja isegi siis võime peatuda, suunda muuta ja paluda: „Tule Püha Vaim ja täida minu elu! Muuda mind“  

Kiri efeslastele 4:25-27

Seepärast jätke vale ja rääkige tõtt oma ligimesega,
sest me oleme üksteise liikmed. Kui vihastute, siis ärge tehke pattu! Ärgu päike loojugu teie
vihastumise üle! Ärge andke ka maad kuradile!

Kui palju on saatanal ruumi minu elus tegutseda?

Lihtne vastus on: „Nii palju, kui Sa ise annad.“ Oled sa selle peale niimoodi mõtelnud? Kui palju Jumal Sinu elus tegutseda saab? Vasus on: „Niipalju, kui Sa Tal lased tegutseda.“ Selle vahega ,et Jumalal on absoluutne meelevald ja kui Ta tahaks, siis Ta võiks teha meiega, mida iganes. Kuid Ta on jätnud meile vaba tahte. Saatanat ei huvita meie tahe. Tema tahaks mis iganes vahenditega meid hävitada. Seda Jumal aga ei lase ja taas tuleb mängu meie vaba tahe. Jumal on jätnud meie kätte oma eluukse lingi. Keda ja mida me oma valikutega enda elu kujundama ja suunama laseme. Ja see pole mingi müstika vaid selle aluseks on väga lihtne talupoeglik põhimõte. Kui Sa valid teha seda, mis on omane saatanale, siis sa annad temale oma elus maad. Kui Sa otsustad teha, ütelda, mõtelda Jumala olemuse kohaselt, siis sa annad maad Jumalale.

Paulus on siin kirjas püüdmas selgitada efeslastele, et ei ole päris ükskõik, kuidas me elame. Kui Sa enne Jumalaga kohtumist valetasid, siis ära enam seda tee, sest see meeldib saatanale ja sellega annad sa maad temale. Kui Sa vihastud (see ei tähenda, et peaks vihastuma), siis ära tee pattu. See tähendab, et ära lase sellel oma elu jääda mõjutama. Kui ütlesid vihahoos midagi halvasti kellelegi, siis mine ja klaari see asi ära. Ära jäta konflikti lahendamata. Muidu see mädandab Sind ja Sinu ümbruskonda.

Ära anna maad kuradile! Ta ei vääri seda. Ja ainus, mida ta selle maaga teeb, on see, et ta kasutab seda Sinu hävitamiseks.  

Kiri efeslastele 4:22-24

Teil tuleb jätta oma endise eluviisi poolest vana
loomus, kes laostub petlike himude käes, ning saada uueks oma mõttelaadilt ja riietuda uue inimesega, kes on loodud Jumala poolt elama tõe
õiguses ja vagaduses.

Miks ma pean loobuma nii paljust?

Kuvand kristlusest on sageli see, et inimene peab hästi paljust heast ja toredast loobuma. Loobuma peab loomulikult. Me ei saa elus mitte midagi, ilma et me millestki ei loobuks. Selleks, et muusikaharidust saada peame loobuma muudest toredatest tegevustest ja käima muusikakoolis ning harjutada pilli. Selleks, et tubliks sportlaseks saada, peame millegi arvelt veetma tunde staadionil või jõusaalis. Kuid kõikide nende loobumiste taga on EESMÄRK või TULEMUS, mis ületab oma väärtuselt kõik selle, millest loobutakse. Jumal ei soovi inimestest teha vaeseid, õnnetuid, mittemidagi oskavaid, mittemidagi arvavaid halle kurvakuju rüütleid. Ei! Jumal tahab, et me oleksime täis elu, täis emotsiooni, täis rõõmu ja küllust. Ainus, millest Jumal kutsub meid loobuma on kõik see, mis meid hävitab. Kõik see, mille sünnitajaks on meie vana patune loomus. Sest vana loomuse taga on hingevaenlane, kelle eemärk on hävitada ja lõhkuda. Jumala sõnum siin on: „Ära hoia kinni asjadest, harjumustest ja mõtteviisidest, mis Sind hävitavad ja laostavad!“

Me ei ela neutraalses maailmas. Meie maailm on patu poole kaldu. Kui Sa lased ennast nö lõdvaks ja ei tee midagi, ei distsiplineeri ennast ega kontrolli oma mõtlemist, siis sa kipud rasvuma ja täituma igasuguste kummaliste mõtete ja harjumustega. Paulus ütleb, et MEIL tuleb jätta (lõpetada suhe) vana eluviis. Miks? Sest see röövib meie elust selle väärtusliku, milliseks Jumal tahab meie elu luua. Ta tahab anda meie ellu õigust (Sinu elu on paigas nii inimeste kui Jumala ees) ning vagadust (ingl. k. tõlge ütleb, et „jumalasarnasust“). Sa ei ole loomariik. Sa oled Jumala näo järgi loodud, kandma Tema elu ja au. Sa oled palju enam väärt, kui olla himudest aetud ja pattude naudingust eluväärtust otsiv sisemiselt rahuldamata inimvare.  

Kiri efeslastele 4:19-21

Nende tunnetus on nüristunud ja nad on loovutanud end kõlvatusse 
tegema ahnelt kõike roppust. Teie ei ole aga niimoodi Kristust tundma õppinud, kui te üldse olete temast kuulnud ja temas õpetatud, nii nagu
 tõde on Jeesuses.

Kuidas saab korraga perverssusest normaalsus?

Midagi peab inimese südames juhtuma, kui asi, mis on olnud kogu aeg must, hakkab korraga valgena tunduma ja vastupidi. Paulus kirjutab roomlastele, et me uueneksime pidevalt „meele uuendamise teel“ ja et me ei „muganduks selle maailmaga“. Jumala riigi olemus ja selle maailma olemus on väga erinevad. „Sest kõik, mis on maailmas - lihahimu ja silmahimu ja elukõrkus -, ei ole Isast, vaid maailmast.“ 1Jh 2:16

Olles lähedal Jumalale muutub selle maailma elu meile võõraks ja olles haaratud selle maailma tegemistest ja vaimsusest, muutub kõik Jumalaga seonduv meile võõraks ja kaugeks. On tohutult oluline millises inforuumis me elame. Eestis on inimesed jagunenud oma poliitiliselt mõtlemiselt suures plaanis selle järgi, millist meediat nad jälgivad. Eesti meedia jälgijad on valdavalt eestimeelsed ning vene meedia jälgijad venemeelsed. Seda määrab erinev info, mis neist kanalitest inimeste ellu voolab. Sama moodi on vaimulikult. Kui meie infoallikaks on see maailm, siis see paadutab meie südant tasahilju. Jumala printsiibid, väärtused ja standardid muutuvad aegunuks, vanamoodseks ja ebavajalikeks. Osadus Jumalaga muutub tüütuks ajaraiskamiseks. Piibli tõde muutub üheks võimalikuks elukäsitluseks paljude teiste seas. Nii näeme me inimesi, kes olid kunagi tulised kristlased, tegemas asju ja rääkimas juttu, mis on kaugel Jumala standarditest. Nende süda on paadunud. Sageli nad ise ei tajugi seda südame mandumist, mis neis toimub. Paadunud süda on sageli uhke ja täis eneseõigust. Samas näeme ka inimesi, kes kunagi olid tulised usuvastased või ükskõiksed Jumala suhtes, aga täna on kogu oma südamega Jumalat uskumas ja armastamas.

Mis see tõde siis on?

Öeldes täna, et on olemas absoluutne tõde, muutud sa tõenäoliselt naerualuseks. „Aga mul on teistsugune tõde!“ ütleb keegi. Ja ega sellises vastasseisus ei saagi vaielda. Me ei saa tõestada kuidagi teisele, et Jeesus on tõde, kui ta pole kunagi Jeesusega kokku saanud või kui ta süda on paadunud ja ta on eemaldunud Jumala osadusest. Katsu sa panna veenduma kedagi päikesetõusu hingematvast ilust, kui teine pole seda kunagi näinud ja on põhimõtteline „päikesetõusu vastane“. Jeesus on tõde ja me ei saa seda kellelegi kulbiga pähe panna. Jeesus tahab ilmuda igale inimesele, kes oma südame Talle avab. Sinu ja minu osa on näidata oma eluga, et Jeesus ei ole tõde ainult Piibli lehekülgedel vaid meie igapäevases praktilises elus. Et Tema armastus on ehtne, pühadus on ehtne ja Tema vägi on ehtne.  

Kiri efeslastele 4:17-18

Ma ütlen seda nüüd ja tunnistan Issandas, et keegi teist ei 
elaks enam nii, nagu paganad elavad oma tühises meeles, olles oma mõtlemisega sattunud pimedusse ning võõrdunud Jumala
elust neis oleva teadmatuse ja südame paadumuse tõttu.

Kas ja mille poolest erineb kristlane mittekristlasest?

Inimesi ja konkreetseid lugusid on tohutult erinevaid. On väga häid ja moraalseid inimesi, kelle elu päästmisele tulles väliselt peaaegu et ei muutugi. Nad olid juba enne kristlaseks saamist näiteks karsklased, et suitsetanud, ei rikkunud abielu ega roppendanud ning olid lihtsalt imetoredad inimesed. Teised on elanud meeletut patuelu – alkohoolikud, hooraajad, narkomaanid, kurjategijad... ja päästmisele tulles on jäänud kõik see seljataha. Ja on ka lugusid pahedes elavatest inimestest, kes on saanud kristlaseks ja ei ole hetkega muutunud, vaid nende sees on alguse saanud üks teekond, millel on nii tõuse kui mõõnasid.

Meie igavese saatuse kriteeriumiks ei ole see, kas me oleme hea inimene või mitte. Meie Jumala lapseks olemise aluseks on see, kas meie elus on Jeesus, kui isiklik Päästja. Päästmist vajab nii moraalne ja hea inimene kui paadunud pätt.

Päästmisega muutub aga inimese sisemuses midagi olemuslikult. Uus Loodu meis omab tahet, võimet ja igatsust olla juhatatud ja kõnetatud Püha Vaimu poolt. Pimedus (see maailm) paadutab südant ka kõige parematel inimestel. See paadumine ei pruugi väljenduda alati meie igapäevases avalikus käitumises, kuid see paadumine on Jumala sügava olemuse vastu. Paulus kirjutab roomlastele, et meie liha (ka kõige parema inimese) võitleb vaimu (Jumala) vastu. Lähemal tutvumisel Sa avastad, et see imearmas inimene ei suuda haakuda millegagi, mis on vaimulik. Miski osa Temas on otsekui surnud. Päästetud ja Püha Vaimuga täidetud inimene võib olla aegajalt ekslik, kuid tal on süda, mis januneb pühaduse, õiguse ja Jumala tahte järele.

Inimene, kelles ei ole Jumala Vaimu ja Jumala Sõna, on võõrdunud Jumalast. Tema jaoks on see „sõna ristist“ narrrus ja tobedus. Kui Sa oled aga kokku saanud Jumalaga, siis on see sinu jaoks midagi kõige kallimat ja olulisemat. See on Jumala vägi.

Seega on muutus kristlaseks saades olemuslik ja sisemine, kuid Paulus toob väga selgelt esile, et see toob kaasa ka välise muudatuse Sinu kõnes, Sinu mõtetes, hoiakutes ja tegudes. Paulus kutsub üles, mitte raiskama oma elu tühisusele ning mitte võõrduma Jumalast, lastes pimedusel kujundada oma elu.  

Kiri efeslastele 4:16

Temas on kogu ihu liidetud kokku ja hoitakse koos kõigi üksteist 
toetavate liikmete abil, nii nagu on iga üksikliikme ülesanne. Sel
viisil saab ihu kasvujõu iseenese ülesehitamiseks armastuses.

Kogudus on Kristuse Ihu. Iga üksik kristlane selle ihu liige. Tänapäeva individualistlikus ühiskonnas on see väga suur väljakutse – olla osa mingist suuremast organismist ning allutada ennast kellelegi või millelegi. Juba lapsest peale tahab inimene mässata igasuguse kõrgemalt tuleva seaduspärasuse vastu. Me võitleme vanemate reeglite vastu, me võitleme koolisüsteemi ja õpetajate vastu. Meile ei meeldi tööl ülemuse seatud ülesanded ja piirangud ning kõige lõpuks, me ei taha, et Jumal meid valitseb. Kogudus saab toimida aga vaid nii, kui me allutame ennast peale – Kristusele. Ma ei usu, et silm või kõrv väga kurdaks selle üle, et nad peavad tegema seda, milleks pea (aju) neile impulsi annab. Kõrv ilma peaga ühenduses olemata oleks kasutu. Sama on silma, südame ja suure varbaga. Me ei saa ära unustada, et me ei ole eluallikad. Me oleme vaid need, kellele on elu antud ja tark on olla ühenduses ELUALLIKAGA.

Iga inimene on loodud Jumala poolt olema ühenduses Temaga ja teiste inimestega. Me oleme üksteise kõrval selleks, et üksteist täiendada ja toetada. Kristuse Ihu suudab toimida vaid läbi ühe väga olulise kompnendi. See on armastus. Isekus tahab olla eraldi, eemal inimestest, kes ei mõtle nii nagu mina. Armastus otsib kontakti, et jagada Jumala armastust ja et aidata. Isekus tahab, et minu vajadused oleksid rahuldatud. Armastus otsib teiste kasu. Isekus leiab, et teised on suurepärane vahend, et nende peal trampides ise kõrgemale tõusta. Armastus jõuab teiste austamise etepoole tõstmisega kõigist ette.  

Kiri efeslastele 4:13-15

...kuni meie kõik jõuame usu ja Jumala Poja tundmise
ühtsusesse, saades täismeheks Kristuse täisea mõõtu mööda, et me ei oleks enam väetid lapsed, keda pillutab ja kõigutab 
iga õpetusetuul, et inimliku pettemänguga eksitusse kavaldada, vaid et me tõtt rääkides armastuses kasvaksime kõigiti selle
sisse, kes on pea - Kristus.

Mis mõõt on Kristuse täisea mõõt?

Üllatus, üllatus, aga me ei olegi päästmisele tulles kohal, vaid me alles alustame ühte teekonda. Ja see on vaimuliku kasvamise ja küpsemise teekond. Alguses oleme me beebid, kes vajavad beebidele kohast toitu ja kohtlemist, kuid see pole Jumala täistahe. Jumal tahe on, et me „seisaksime nagu mehed“. Meie vaimulik kasv on sarnane meie füüsilisele kasvule ja arengule. See tuleb läbi harjutamise, söömise, treenimise, katsetamise, eksimiste ja õnnestumiste. Oluline on „süüa“ Jumala Sõna, kuid sellest pole kasu, kui me seda oma elus ei rakenda. Oluline on otsida Jumala Vaimu juhatust ja harjutada ennast seda kuulma, kuid see ei kasva, kui me ei ole valmis selle juhatuse järele elama. See mõõt tundub liiga täiuslik (Jeesuse täisea mõõt), kuid me ei saa unustada, et see, mida Jeesus maa peal tegi, tegi ta inimesena. Ta oli kiusatud nagu inimene, ta tundis nälga nagu inimene, ta läks läbi kannatustest nagu inimene, kuid ta ka otsis Isa tahet nagu inimene, ta oli täidetud Püha Vaimuga nagu inimene ja ta tegi imesid nagu Jumalasse uskuv inimene. See oli ainus põhjus, miks ta sai öelda, et meie saame tegema samu tegusid ja suuremaid. Ta ütleb, et see mõõt on kättesaadav. Me ei pea olema pidevas teadmatuses Jumala tahtest. Me ei pea olema oma emotsioonide meelevallas. Me ei pea olema nagu tuulelipud, kes pööravad oma arusaamades ja mõtlemistes sinna, kust „tuul puhub“ vaid meie juured võivad olla tugevasti Kristuses ja Jumala Sõnas.

Kuidas kasvada?

Esimesed kriteeriumid kasvamiseks on söömine ja puhkamine. Söö Jumala Sõna ja hinga Jumala osaduses. Ära lase palvet saada raskeks tööks (mida ta ka on), vaid pigem hingamiseks. Jeesus kutsus kõigepealt väsinuid ja koormatuid, et anda neile hingamine. Alles siis jätkas ta kerge ja meeldiva ikkega, mis ta meile annab. Kasvamiseks on oluline seda, mida Sa oled õppinud, rakendada oma igapäevases elus. Ususammude tegemine, mitte nende üle arutamine, kasvatab usku.

Paulus toob esile selle, et me peaksime tõtt rääkima. See pole lihtsalt mitte valetamine, vaid Jumala tahte rääkimine. Me ei pea andma oma suud selleks, et nurina, tagarääkimise, negatiivsuse ja uskmatuse külvamisega teenida saatanat. Räägi Jumala tahet. Räägi Jumala printsiipe ja usku.

Teise kasvamise parameetrina esitab Paulus armastuse. Me võime olla kõvad usumehed ja -naised. Me võime prohveteerida, imesid teha ... kuid kui meil pole armastust, siis Jumala hinnangul oleme me vaid „kumisev vasknõu ja kõlisev kelluke“.

Kolmandaks rõhutab Paulus, et kasvamiseks peame me juurduma Kristusesse. Me peame olema nagu oksad puutüve küljes. Siis saab tüve mahl meisse ja me kanname seda vilja, mida see puu kannab. Kord nädalas kirikut, noortekat või kodugruppi külastades ei jõua mahl õieti liikumagi hakata, kui juba me rebime end puu küljest lahti ja algab närbumise ja kängumise protsess. Olgu meie kasvamine päev-päevane. Me võime alustada oma igat päeva koos Jumalaga, käies seda koos Temaga ja lõpetades Temas. Sellised päevad sisaldavad väljakutseid, võite ja läbikukkumisi, rõõme ja nukraid hetki, ootamist ja tegutsemist, populaarsust ja tagakiusu... kuid see on täis sügaat rahuldust ja terviklikust, sest parim, mida me siin elus teha saame ja kogeda saame on üks olemine Jumalaga. Ja see on elu, mida elas Jeesus ja selleks on kutsutud Sind ja mind

Kiri efeslastele 4:11-12

Tema on see, kes on pannud mõned
apostleiks ja mõned prohveteiks ja mõned evangelistideks, mõned
karjaseiks ja õpetajaiks,et pühi inimesi valmistada abistamistööle Kristuse ihu
ülesehitamiseks,

Jumal on see, kes kutsub inimesi erinevate kutsumistega. Eesti keeles on tore sõna „elukutse“. Mis on sinu elukutse või elu kutse? Milleks on Jumal Sind kutsunud? Mõne kutsumus on olla autojuht, teisel poliitik, kolmandal laulja jne. On aga kutsumisi, mis on otseselt seotud kogudusega. Kogudus vajab rajajaid (apostlid), hea sõnumi kuulutajaid (evangelistid), neid, kel on eriline võidmine kuulata Jumala südame häält (prohvetid), karjase südamega pastoreid, kes kannavad hoolt koguduse eest ning neid, kel on and õpetada Jumala Sõna (õpetajad). Kõik need kutsumised ja annid on Jumal andnud, et arendada, tugevdada, julgustada ja toita kogudust ehk Sind ja mind. Jumala tahe on see, et Kristuse ihu (kogudus) võiks kasvada ja laieneda. Et iga liige tunneks end julgustatuna ja toidetuna. Selleks on vaja, et see viielaadne teenistus (apostlid, prohvetid, evangelistid, pastorid ja õpetajad) oleks toimiv. Pastor ei suuda kanda prohveti või õpetaja rolli (kuigi sageli võib inimene kanda mitme ameti võidmist). Prohvet ei ole hea karjane, sest tal puudub selleks varustus.

Jumala koguduse rikkus tuleb välja erinevate andide ja ametite ühendamisest. Nii nagu füüsiline ihu ei ole ainult silm või ainult kõhulihas, vaid terve ja toimiv ihu peab omama väga-väga palju erinevaid liikmeid, mis kõik oma osa täidavad ja üksteist toetavad.

Mis on minu elu kutse?

See on üks elu suurtest küsimustest. Mõnel on see väga vara juba väga selge, teine otsib ja kompab seda elu lõpuni. Oluline on olla avatud Jumalale, vaadata, mis valdkonnas on Su tegemistel õnnistus ja kordaminek ja mida süda Sinu sees „räägib“ kui Sa midagi teed või tegemata jätad. Reeglina on Sinu kutsumisega seotud üks sisemine kirg. Sa lihtsalt ei saa seda tegemata jätta, mis on Jumala tahe Sinu elu jaoks.