Kiri efeslastele 6:21-24

Et teiegi saaksite teada, kuidas mu käsi käib ja mida ma teen,
siis jutustab seda teile Tühhikos, armas vend ja ustav abiline Issandas. Ma saadan tema teie juurde just sellepärast, et te saaksite
teada, kuidas on lugu meiega, ja et ta julgustaks teie südameid. Rahu vendadele ja armastust koos usuga Jumalalt Isalt ja
Issandalt Jeesuselt Kristuselt! Arm olgu nende kõikidega, kes armastavad meie Issandat Jeesust
Kristust kadumatuses!

Pauluse kirjad ei ole kuidagi elust ja reaalsusest lahus olevad kunstilised üllitised. Need on Jumala Vaimu poolt inspireeritud suhtlus ,keset eluolukordi. Paulus oli vangistuses ja kogudus oli tegemas oma samme Kristuse kasvamises. Need kirjad on mõneti nagu meie mõistes Skype'i või Facebooki vestlus. Efesose kogudus vajas juhatust, õpetust ja julgustust. Samas nägi Paulus olulisena ka seda, et efeslased teaksid kuidas temal ja ta abilistel läheb.

Meie elu on loodud jagamisena. jagamata isekas elu on üks vaene elu.Kogudus on üks paik, kus me jagame iseennast üksteisega ja sellest sünnib kasvamine, rikkus ja julgustus.

Traditsiooniliselt soovib Paulus kirja lõpus armu ja rahu. See on, mida me kõik vajame – rahu inimetega, rahu Jumalaga, rahu iseendaga ning üle kõige selle Jumala armu. Kord, kui Paulus kurtis Jumalale oma „vaiast tema ihus“, kostis Jumal: „Sulle saab küllalt minu armust!“ Nii on see ka meiega. Armastades Jumalat olme me avanud oma elu kõige rikkamale, kõige armastavamale ja kõige võimsamale isikule. Tema igatsus on täita Sinu ja minu elu armu ja rahuga. Külluslikult.

Sellega lõppeb efesose kiri.  

Kiri efeslastele 6:18-20

Ja palve ja anumisega palvetage igal ajal Vaimus ning selleks
valvake kogu püsivusega ja eestpalvetega kõigi pühade eest ja minugi eest, et mulle antaks arukust, kui ma avan suu,
julgelt teada anda evangeeliumi saladust, mille käskjalana ma olengi ahelais, et ma selles julgust saades
hakkaksin rääkima nii, nagu ma pean.

Paulus on kirjutamas efeslastele vaimulikust sõjapidamisest ja Jumala sõjavarustusest. Ta ei tee seda kui teoreetik, vaid ta teeb seda kui vang, kes on selles vaimulikus sõjapidamises evangeeliumi kuulutamise pärast pekstud ja vangistatud. Ja see lisab tema igale sõnadele erilise kaalu. Ta ütleb: „Ärge võidelge olukordadega, ärge võidelge inimestega, sest sõda on vaimne. Taevaalused kurjuse jõud on need, kelle vastu me võitleme ja nende vastu ei saa oma rusikate või intellekti või tagasitegemistega!“ Ja seda ei kirjuta keegi lõunamaa puhkuselt hotelli sviidist, vaid mees, kes on ise inimeste tagakiusu, peksmise ja vangistuse sees.

Rääkides vaimulikust sõjavarustusest, tõi Paulus esile tõevöö, õiguse soomusrüü, evangeeliumi kuulutamise kingad, usukilbi, päästekiivri ja vaimumõõga. Tänases tekstis toob ta esile aga selle, mis on kõige selle relvastuse ja sõjapidamise alus – see on palve. Me võime olla andekad, me võime olla hea karakteriga, karismaatilised, targad, innukad..., kuid kui meie elu ja tegemiste nurgakivi ei ole palve, siis me oleme kaotajad. Varem või hiljem. Sellepärast käib just palve üle selline lahing. Oled Sa tähele pannud, et mitmeid usuga seotud asju on väga kerge ja mugav teha, kuid kui Vaim juhib Sind palvesse, siis tuleb esile sada asja, miks seda mitte teha. Siis hakkab midagi valutama või helistab keegi, kes pole kunagi varem helistanud või meenub asi, mida Sa oled pidanud mitu aastat juba ära tegema. See on vaimne võitlus, et Sa ei kasutaks kõige võimsamat relva, mis meie kätte on antud ja mis hoiab koos tegelikult kogu muu sõjavarustuse. Meie vaenlane on suurem kui meie, kuid palves ja vaimuliku sõjavarustusega ennast riietades saab meie elus võidutseda Tema, kes on saatana alistanud ja kelle nime ees alistub iga võim ja meelevald. Tänu Jeesus võidu eest!

Kiri efeslastele 6:14-17

Seiske nüüd ja teie niuded olgu vöötatud tõega ja teil olgu
seljas õiguse soomusrüü ja teie jalgades olgu valmidus minna kuulutama rõõmusõnumit
rahust! Kõigepealt aga võtke kätte usukilp, millega te võite kustutada
kõik kurja põlevad nooled! Võtke ka päästekiiver ja vaimumõõk, see on Jumala sõna!

Ma ei tea, kas see on Sulle üllatus, aga Sa oled loodud võitjaks. Kuidas? Jeesus võitis saatana 2000 a tagasi. Kuid miks on saatanal täna nii palju meelevalda? Sest inimesed ei kasuta seda võitu oma elus. Ükski inimene ei võida vaimulikus sõjapidamises ilma Jeesuseta. Saatanal on tuhandete aastate pikkune praktika inimeste petmises ja hävitamises. Jeesus tühistas ja purustas saatana töö, kuid selle võidu ilmnemine inimese elus ei ole automaatne. Nii nagu ei saa inimesed automaatselt päästetud, kuigi Jeesus on surnud kõigi inimeste pattude eest.

Meie oleme need, kes peavad astuma „jooksurajale“. Jeesus ei jookse meie eest, kuid Ta tahab joosta meie SEES. Maailmarekordi omanik jookseb Sinu sees ja Sa oled võitja, kuid Sina pead tulema rajale ja jooksma lõpuni. Nii nagu pesumasin on loodud edukalt pesu pesema, ei pese ta ühtegi sokikestki, kui teda sisse ei lülitata, õiget programmi ei valita ning tööle ei panda.

Paulus kirjutab, mida me peame oma elus rakendama, et saada osa sellest võidust, mille Jeesus on juba meile võitnud. Me peame riietuma Jumala sõjavarustusega. Selle kirjelduse aluseks on rooma sõduri varustus.

Tõevöö – Vöö kaitseb piirkondi, mis on seotud viljakusega ning lisaks kinnitusid vöö külge mitmed relvad. Jeesus on Tõde ja Jumala Sõna on Tõde. Tema tuli ,et meil oleks elu ja kõike ülirohkesti. Saatan on pooltõdede ja valede meister. Tema sünnitatu vastuvõtmine röövib aga meilt elu ja vlijakuse.

Õiguse soomusrüü – Üks peamine rünnakupiirkond on meie puudulikkus. Ikka ja jälle on saatanal põhjust tulla ja öelda: „Sa ei ole väärt! Jumal ei armasta Sind! Sa oled patune!“ Tõenäoliselt on tal osaliselt õigus, kuid ta unustab selle, et Jeesus on minu pattude eest hinna maksnud ja ma olen õige Jumala ees. Selline hoiak on soomusrüü kasutamine. See, mida Jumal kinginud on, ei sõltu minu sooritusest vaid Jumala armastusest.

Evangeeliumi jalanõud – Kristlase loomulik igatsus ja tung on jagada rõõmusõnumit Jeesusest. Jagada seda, mida me oleme leidnud. Seegi on sõjapidamise üks oluline osa.

Usukilp – Meid ei aita kuigi palju meie tegude kilp, ega ka emotsioonide kilp. Ka intellekti kilp on nõrk. Me vajame usukilpi, mis püüab kinni kõik saatana valed ja süüdistused, hirmutused ja ahvatlused. Meil on Jumala Sõna ja me tõstame sarnastes olukordades üles usu Jumala Sõnasse. „Kirjutatud on... !“

Päästekiiver – meie pähe tuleb igasuguseid mõtteid. Vahel ikka täiesti uskumatult tobedaid. Päästekiiver peab olema selleks, et mitte lasta nendel mõtetel oma pähe pesa teha. Meie mõttemaailm peab olema kaitstud ja täidetud usu ja teadmisega, kes me oleme Jeesuses. Me oleme päästetud. Me oleme pühitsetud. Me oleme armastatud. Me oleme Tema omad.

Vaimumõõk, mis on Jumala Sõna – me ei saa vaimulikus sõjapidamises hakkama Jumala Sõnata. See on nii meie kaitseks, kui ka rünnaku relvaks. Kõik hävib aga Jumala Sõna jääb. Meie tunded käivad üles alla aga Jumala Sõna jääb. Jumala Sõnal on vägi ja meelevald. Kasuta seda relva.

Kõik see varustus on Sinu elu jaoks olemas. Kasuta seda. Sina pead olema see, kes otsustab lasta oma elus valitseda tõel, õigusel, usul, evangeeliumil, päästel ja Jumala Sõnal.  

Kiri efeslastele 6:10-13

Viimaks veel: saage vägevaks Issandas ja tema tugevuse jõus! Pange ülle Jumala sõjavarustus, et te suudaksite seista kuradi
salanõude vastu! Meil ei tule ju võidelda inimestega, vaid
meelevaldade ja võimudega, selle pimeduse
maailma valitsejatega, kurjade taevaaluste vaimudega. Seepärast võtke kätte kõik Jumala sõjavarustus, et te
suudaksite vastu panna kurjal päeval ja jääda püsima, kui te olete kõik
teinud.

Kui keegi kirjutab kirja lõppu: „Viimaks veel...“ või „Lõpetuseks...“ , siis sel on omamoodi eriline kaal. Paulus on kirjutanud efeslastele Jumala päästest, paganatest ja juutidest, ühtsusest, praktilistest igapäevaelu küsimustest, alistumisest ja paljust muust. Lõpetuseks tuletab Ta meelde, et kogu meie elu, koos oma võitluste ja raskustega, on üks vaimulik sõjapidamine.

Jumala tahe on, et Sa oleksid tugev, igas mõttes terviklik ja võidukas. Selle saavutamiseks ütleb Jumal: „Saa vägevaks minus ja minu tugevuse jõus!“ Aga Jumal!? Ma ei saa ennast ise mülkast üles tõsta. Tee Sina midagi! Aita Sina mind!

Meie elus on palju asju, mida me ise ei saa teha. Asjad, mis on Jumala armukink. Me ei saa ennast ise päästa, me ei saa ennast ise Püha Vaimuga täita, me ei saa anda endale ise elu jne. See on kõik Jumala arm ja kink. Kuid selle armu sees on meil omad otsused ja valikud. Siin julgustab Jumal meid SAAMA VÄGEVAKS ja PANEMA SELGA JUMALA SÕJAVARUSTUS.

Nii nagu me igal hommikul haarame riiulist mõned riided, et ennast riietuda, nii saame ka selga panna endale vaimuliku sõjavarustuse. See on meie otsus, kas me võtame aega, et olla Jumalaga koos ja uurida Tema Sõna. See on meie otsus, kellena me ise endasse suhtume, see on suuresti meie otsus, mida me laseme oma mõttemaailmas toimuda. Meil on vaja teatud hetkel jalg vasu maad panna ja öelda: „Ma keeldun niimoodi mõtelmast!“ Me ei pea laskma ükskõik millistel hävitavatel või mahasuruvatel mõtetel enda meeltes möllata. Me saame need asendada mõtetega, mis on Jumalal meie kohta. Selleks on vaja osadust Jumalaga, osadust teiste kristlastega ja Jumala Sõnaga. Kui Sa täidad ennast selle maailma asjadega, siis muutud sa vaimulikult aina nõrgemaks ja haavatavamaks. Kui Sa täidad ennast Jumala asjadega, siis annad Sa võimaluse oma elus kasvada vaimulikul selgrool ja küpsusel.

Meie lahingud (suhteprobleemid, himud, majanduslikud küsimused, vastuseisud...) ei ole reeglina maise päritoluga. Kõige selle taga on vaimne maailm. Aktuaalseks näiteks on maailmas aina uusi tuure võitev nö „homotrall“. Seal ei ole peaküsimus üldse homodes. See on Jumala vastane mõtteviis. Antikristlik liikumine, mille juured on üdini vaimsed. See on põrgust süüdatud kampaania, mille eesmärk on lammutada ja hävitada. Meil pole mõtet sõdida inimestega, kes meile halba teevad või kes tunduvad asjadest absoluutselt valesti aru saama. Meil pole mõtet inimlike vahenditega võidelda oma õiguse eest. Paulus räägib relvastusest, mis selles sõjapidamises vaja läheb - „vaimulik sõjavarustus“.

Meile silmaga nähtavad asjad lahendatakse enamus palvekambrites või silmaga nähtamatus võitluses. Ära lase ennast petta saatana kavalatel salanõudel. Ära lase ennast väsitada ja läbipõletada sellega, et Sa tormad innukalt lahingusse vale relvastusega. Otsusta VÕTTA KÄTTE JUMALA SÕJAVARUSTUS. OTSUSTA OLLA VÄGEV JUMALAS, sest vägevus on Temas. Sinu osa on vaid lubada Tal saada vägevaks SINU ELUS ja JUST NÜÜD! Kui Sina otsustad midagi Jumala Sõna kohaselt, siis Jumal on ustav seismaks oma väe ja armuga Sinu otsuse taga.  

Kiri efeslastele 6:5-9

Orjad, olge oma maistele isandatele kuulekad nagu Kristusele
kartuse ja värinaga siiras südames, mitte silmapetteks otsekui inimeste ees lipitsemiseks, vaid nagu
Kristuse sulased, kes kõigest hingest teevad Jumala tahtmist, teenides heal meelel otsekui Issandat ja mitte nagu inimesi, teades, et igaüks, kui ta on teinud midagi head, saab selle eest
tasu Issanda käest, olgu ta ori või vaba. Ja teie, isandad, tehke sedasama neile ning jätke maha
ähvardamine, teades, et nii neil kui teil on Isand taevas ning tema
juures ei ole mingit erapoolikust.

Kas Paulus õigustab ja kaitseb orjapidamist?

Tunduks põhjendatult kummastav, kui me kuuleksime täna mõnda evangelisti või jutlustajat üleskutsumas orjuses ja väärkohtlemise all olevaid inimesi (näiteks seksiorjad) olema kuulekad oma „isandatele“ (kurjategijatele).

Me peame kõigepealt mõistma, et Piibel ei tolereeri kuidagi orjapidamist (nii nagu me mõistame seda inimeste röövimise, vangistamise ja nende ebainimliku kohtlemisena). 2. Mo 21.16 käsitleb sellist käitumist kuriteona, mida tuleb karistada surmaga. Orjus Vana ja Uue Testamendi ajal ei ole võrreldav orjapidamisega 17. saj Ameerikas. Piiblist leiame mitmeid reegleid orjapidamise kohta ja need on kõik orjade kaitseks. Näiteks ei tohtinud orja sundida sabati päeval töötama ja kutsutakse üles isegi orja (sulast) „hellitama“.

Uua Testamendi ajal olid kristlased peamiselt roomlaste orjad. Siingi saame lihtsustatult rääkida tööandja ja töövõtja suhtest, kuigi kristlasted 1. sajandi rooma impeeriumis olid juba iseenesest rõhumise ja tagakiusu all. Aga on ka näiteid, kus kristlane oli orjapidaja. Nimelt kirjutab Paulus kirja orjapidajast kristlasele Fileemonile, kelle juures käis koos kogudus. Paulus kirjadest mõistame, et inimene, kes võib olla sotsiaalselt vaba, saab olla sisemiselt ori (Fileemon enne kristlaseks saamist). Samas võib inimene olla sotsiaalselt ori (Oneesimos, Fileemoni ori) kuid sisemiselt vaba (saades kristlaseks).

Tõenäoliselt oli väga palju erinevaid orja ja isanda suhteid, kuid üldistades võib öelda, et orja asemel on enamus kohtades tõenäoliselt õigem kasutada sõna „sulane“.

Nii saab Paulus öelda, et Jumala riigis ei ole juuti ega kreeklast, meest ega naist, orja ega vaba. Kuidas nii? Sest Kristuses muutub see kõik vähetähtsaks ja ajutiseks. Kas kõigist saavad juudid? Ei! Kas soorollid kaovad? Ei! Kas kõik saavad isandateks? Ei! Need on kõik lihtsalt ajalikud määratlused, mis jäävad siia maha. Tõeliselt vaba on see, kellel on Kristus. Ja kui see inimene on siin maa peal teenija ja sulane, siis täitku ta seda osa nii nagu Jumalale. Samamoodi, kui keegi on tööandja või valitseja, tehku seda tööd suure südamega, hoolitsedes ja hoides oma alluvaid ja sulaseid.  

Kiri efeslastele 6:1-4

Lapsed, olge kuulekad oma vanemaile Issandas, sest see on õige! „Austa oma isa ja ema,” see on esimene käsusõna tõotusega, „et su käsi käiks hästi ja sa elaksid kaua maa peal!” Ja teie, isad, ärge ärritage oma lapsi vihale, vaid kasvatage
neid juhatamise ja manitsemisega Issanda tahte järgi!

Naised alistuge meestele, mehed armastage oma naisi nagu Kristus kogudust, lapsed olge kuulekad oma vanemadele...? Kas nendel üleskutsetel on midagi öelda 21. sajandi inimestele?

Moed muutuvad, hoiakud muutuvad, kuid Jumala Sõna on see püsib ka siis, kui kõik hävib. Ja ega inimese põhiolemus- ja vajadused ka nii väga palju ei muutu. See, mida Jumal saab õnnistada ja mida mitte, see ei muutu. See, mida Jumal on tõotanud, see ei muutu. Inimene on läbi aegade vajanud olla armastatud ja hoitud. Meid on nii loodud.

Loetud kirjakohas (Paulus viitab siin kümnele käsule) on Jumal tõotanud õnnistada lapsi, kes austavad oma isa ja ema. Kuigi edasisel ei ole otseselt Jumala tõotust, ei ole sugugi vähemtähtis see, mida öeldakse vanematele: „Teie, isad, ärge ärritage oma lapsi vihale, vaid kasvatage neid juhatamise ja manitsemisega Issanda tahte järgi!“

Oma väikese praktika juures võin öelda, et laste kasvatamine on kõige suurem väljakutse ja vastutus inimese elus. Mitte globaalsed äriprojektid, mitte suursugune ja sügav kunst, mitte lõputu enesearendamine ja karjäär, mitte miljonid inimesed kusagil mujal, vaid meie endi lapsed on elu olulisim varandus ja koht kuhu investeerida ning keda juhatada (jüngerdada).

Lihtne on jõulisi raame kehtestada, lihtne on ilma lapse südamest huvitumatagi keelata ja käskida, lihtne on laps puuri panna, lihtne on laps emotsionaalselt endast välja viia ja hiljem teda karistada tegude või sõnade eest, mis sealt välja kasvasid.

Palju keerulisem on olla tundlik. Olla juht, kelles lapsed näevad põhjust järgimiseks. Ei ole kerge olla samaaegselt piiraja ja innustaja. Motiveerija ja mõistja. Olla aegajalt ka ebapopulaarsete otsuste tegija, kelles olev armastus paneb lapsi unustama nende jaoks ebaõiglastena tundunud otsused ja meenutama hoolimist ja soojust.

Lihtne on meestel oodata, et naised neid aktsepteeriksid juhtidena. Lihtne on naistel oodata, et mehed armastaksid neid enam. Lihtne on vanematel oodata, et lapsed neid austaksid ....

Keerulisem on otsustada mehena, et sõltumata sellest, mida ma näen ja kogen, tahan ma oma naist armastada ja panna teda tundma imetletuna. Sõltumata sellest, kui ükskõikne mu mees mulle ka ei tunduks, tahan ma teda teenida ja ümmardada. Sõltumata sellest, kuidas käituvad ja reageerivad minu teismelised lapsed, tahan ma vanemana neid armastada, hellitada ning panna tundma, et nad on kõige olulisemad inimesed maa peal, keda armastatakse sellistena, nagu nad on. Ma keeldun vingumast ja virisemast. Ma keeldun teisest halvasti rääkimast ja solvavaid nalju tegemast. Ma otsustan hoida ja hoolida. Nii me muudamegi maailma. Ikka alustades iseenesest.

Kiri efeslastele 5:31-33

„Seepärast jätab mees maha oma isa ja ema ning hoiab oma
naise poole, ja need kaks saavad üheks.” See saladus on suur: ma räägin Kristusest ja kogudusest. Igal juhul armastagu ka igaüks teie seast oma naist nii nagu
iseennast, aga naine kartku meest!

Lähedaseim suhe

Traditsiooniline (mul on kahju, et tänapäeval peab kasutama sellist lisasõna) perekond sisaldab kõige lähedasemaid ja intiimsemaid suhteid. See suhe ei ole ühekordne füüsilne kontakt, distantsilt flirtimine või mingi regulaarsusega koos veedetud ööd või päevad. Mehe ja naise suhe abielus on enda äraandmine üksteisele. Samm „jätta maha“ ema ja isa on osa sellest üheks saamisest. Loomulikult pole see oma vanemate hülgamine või nendest mitte hoolimine, vaid üks prioriteetide ringijärjestamine. Enam ei ole ema ega isa sõna see, mis on inimsuhetes prioriteetne, vaid nüüd on seda abikaasa tahe ja sõna. Dominantsed vanemad ei taha sellega leppida ja osadel meestel on seda otsust enda sees raske teha. Kuid see on Jumala poolt seatud muster, millega kaasneb Tema õnnistus ja arm. Ja taas võtab Paulus abielusuhte kokku mõttega, et mehe osa oma kogu oma olemusega armastada naist ning naise osa on võtta meest perekonna autoriteedina.

Paulus astub aga siingi kaugemale ja toob esile selle, miks ta üldse perekonnast räägib. Piibel ei ole perekonna õpik (kuigi seal on väga palju alustrajavat perekonna toimimise printsiipide kohta). Paulus räägib mehe ja naise vahelisest suhtest, et aidata meil mõista koguduse ja Kristuse suhet. Seda paralleeli annab mõista kaheti. Nii nagu mees jätab maha oma vanemad ja hoiab naise poole, nii on Kristus tulnud taevasest kodust ja „jätnud maha“ Isa (kuigi Isa Jeesuse ju saatis) ning tulnud ja hoidnud meie („Kristuse pruut“) poole. Ta jättis oma taevase au, et meid iseenesele osta. Isa ja ema maha jätmist võime vaadelda aga ka meie poolt. Nimelt ei saa me vastu võtta Jeesuse kutset, saada Tema pruudiks, muul moel, kui me peame jätma maha selle maailma ja oma endise elu.

Ühtegi sügavat suhet ei ole ilma ohvriteta. Kuid need ohvrid tunduvad tühisuste tühisusena selle suhte väärtuse ja kvaliteedi kõrval.