Kiri efeslastele 4:1-3

Mina, kes olen vang Kristuse pärast, kutsun teid üles elama
selle kutsumise vääriliselt, millega te olete kutsutud, kogu alandlikkuse ja tasadusega, pika meelega, üksteist sallides
armastuses, ning olles usinad rahusideme kaudu pidama Vaimu antud ühtsust.

Kas ma suudan kunagi elada selle kutsumise vääriliselt?

Pauluse õpetuse kese on see, et me saame päästetud Jumala armust. Nii mõnedki tögasid Paulust, öeldes, et kas me peaksime nüüd hakkama veel rohkem pattu tegema, et Jumala arm saaks veel suuremaks. Teised kommenteerivad Pauluse õpetatud vabadust, et kas siis võib kõike teha, mis inimene tahab? Paulus vastab nendele, et kõike võib teha, kuid kõigest pole kasu. Paulus distanseerib ennast vanatestamentlikkust näpuga käsupügalate järgimisest. Ta muudab ka patu määratluse sageli inimese ja Jumala vaheliseks asjaks. Kuid Paulus on kaugel sellest, et ta kõige sellega räägiks lodevast ja jumalakartmatust eluviisist. Ka siin rõhutab ta kristlase puhta ja püha eluviisi olulisust. Meie kutsuja on püha, Ta on aukartustäratav. See, kuidas Ta on väljendanud oma armastust meie suhtes on hingematvalt eriline. See eeldab ka kutsele väärilist vastust. Üliõpilane püüab elada tudengile vääriliselt, presidendi vastuvõtule kutsutu püüab käituda sellele vääriliselt, õpetaja püüab elada oma ametile vääriliselt, kuningas püüab elada oma positsioonile vääriliselt... Paulus kutsub üles mõtlema oma kutsumise erilisust ja elama selle kohaselt.

Üksteist sallides armastuses?

Me oleme väga erinevad inimesed ning osad meist tehtud sellistest materjalidest, et kooseksisteerimine on väga keeruline. Kuid kogudus on üks eriline organism, kus on koos karvased ja sulelised, aeglased ja kiired, rikkad ja vaesed, targad ja rumalamad... ja neid ühendab Jumala Vaim ja Kristuse armastus. „Sallige üksteist armastuses!“ See tundub väga leebelt öeldud inimestele, kes tahaksid üksteist hea meelega ära süüa. Selle kirjakoha alusel ei ela me väga oma kutsumise vääriliselt, kui me üritame oma eesmärke ellu viia „üle laipade“, kui me püüame enda õigust kehtestada ja oma ego teiste arvelt upitada. Olles kristlased toimub meie sees üks pidev muutus ja protsess. Me oleme nagu kullassepa juures, kes kuumusega meie elust midagi esile tahab tuua. Eesmärgiks on kristusenäolisus. See kujuneb meis aga samm sammult otsustades olla alandlik, kus tahaks ennast kehtestada, olla tasane seal, kus tahaks röökida ja armastada seal, kus tahab esile tõusta kibedus ja vimm.

Püha Vaimu ühtsus?

Kogudust liidab kokku Püha Vaim. Kristlased üle maailma tunnetavad kokku saades, et meil on üks Vaim. Midagi (kedagi) liidab meid üheks. Saatan tahab seda inimlike suhte sasipundarde tekitamisega üksteisest lahutada. Paulus ütleb, et hoia seda ühtsust. Ära lase hingevaenlasel seda röövida!